Arvo
Adelbert
Eesti
Töökollektiivide Liidu osast iseseisvuse taastamise vastastega peetud sõnasõjas
1988 -
1992
Koeru
2021
Mõni türmidestki läbi käinud on juba, kolmekümne seitsmenda aasta poisid ...
... seal me oma põrandaaluse organisatsiooni lõimegi: mina, Väino, Valdo ja Ain. Seega sai meie salajaseks tegevuseks lendlehtede koostamine ja levitamine, organisatsiooni laiendamine uute liikmetega, soveti- ja venevastaste loosungite joonistamine plankudele ja majaseintele, ent ikkagi ka suusõnaline propaganda.Samast, lk 191 loeme:
"Kohustun oma koostööst riikliku julgeoleku organitega vaikima, mitte välja andma riiklikke saladusi." Aga teha polnud enam midagi ning pärast hetkelist viivitust kirjutasin selle teksti ja panin allkirja alla. Minu agendinimeks sai Toomas. Jakobit pidin kutsuma Jüriks.
Viimasel ajal tabab meie maad üks katastroof teise järel. poliitbüroo ja valitsus reageerivad neile alati ühtemoodi - hilinemisega ning kohmakalt. Rasked löögid sagenevad, kuid poliitikat, mis võiks neid ära hoida, pole.
Näiteks tuuakse Rahva Hääles (3) ajalehest Izvestia meiegi lugemislauale 1987. aasta jaanuari uudis, et
... eelmise aasta detsembris korraldasid kasahhi üliõpilased pealinna väljakul streigi, purustasid kõike ettejuhtuvat, peksid mitte milleski süüdi olevaid venelasi. Samas lükati ümber eraauto ja pandi see koos juhiga põlema.
Veel pandi samas artiklis pahaks,
... et mõnedes vabariikides juhindutakse ka praegu inimeste palkamisel jm sageli mitte võrdõiguslike kodanike reaalsetest võimetest, vaid nende rahvusest.
Paraku meil, siin Eestis, käisid asjad vastupidi - juhtivatele kohtadele "edutati" vene päritolu tulnukaid, spetsialiste. Liidulise alluvusega, eriti sõjatööstusega otse või kaude seotud tootmisettevõtete juhtivkoosseis oli neis eranditult vene päritolu. Nii ka tootmispersonal, sest Venemaalt värvatu oli tihtipeale kohese korteri saamise õigusega, nii neist kujuneski siinsete liidutehaste venekeelne töölisklass.
1988. aasta jaanilaupäeval oli ENSV Ülemnõukogu Presiidium teinud tähtsa otsuse: sinine, must ja valge värvkombinatsioon sai taas ametliku tunnustuse Eesti rahvusvärvidena. Seda oli rahvas pikisilmi oodanud. Selsamal Ülemnõukogu Presiidiumi istungil leidsid nüüd suitsupääsuke rahvuslinnuna ning rukkilill rahvuslillena väärtustamist rahvussümbolitena. Ühtlasi sai Kingissepa linnast taas Kuressaare.
INFORMEERITUD OLEK
Professor Ülo Vooglaid (4) konstateerib:
Direktoritel ja nende asetäitjatel, ka keskastme juhtkonnal oli kohustus iga nelja aasta järel läbida programmiline täiendõpe - tippjuhtkonnal kestis õpe kaks kuud. Juhtivate Töötajate ja Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituut tegutses aastatel 1979 -1998. Pole kahtlust, et JKI-s paar-kolm korda kahekuulises õppes olnud inimestel oli 1980. aastate sündmustele oluline mõju. Parteitegelased sellises täiendõppes ei käinud ning intellektuaalne vahe majandusjuhtide ja parteitegelaste vahel kasvas sedavõrd, et viimased muutusid majandustegelaste seltskonnas naeruväärseks.
Olgu täheldatud, et tolle õppeasutuse lektorid esitasid oma ainet suhteliselt julges sõnastuses, seda eriti nii sotsiaalpoliitika kui ka majanduse ja välispoliitika käsitlustes. Samas vaimus, Marxi-Lenini tsitaate varjuks seadmata, jätkus avameelne mõttevahetus nn koridori akadeemias kuulajate endi vahel nii vahetunnis kui ka sealsete õppurite hotellitubades. Ei tea, pole kuulnud, et selles õppeasutuses oleks keelt kantud meelsuse või "vaenuliku propaganda" pärast julgeoleku organitesse kutsutud.
Veel üks isiklik kogemus kuuekümnendatest, kui töötasin trusti Eesti Põlevkivi peamehaaniku osakonna teenistuses, kus kabineti viie kirjutuslaua taga olid peale minu teised venekeelsed, neist kaks Narva päritolu, elupõlised eesti venelased. See oli aeg, kui Dubcek ehitas Tšehhoslovakkias inimnäolist sotsialismi. Päevast päeva sai arutletud siit- ja sealtpoolt kuuldut neil põletavatel teemadel. Ei olnud kellelgi meist hirmu "organite" ees, olla paljastatud "vaenuliku propaganda levitamise" pärast, rääkimata selle võimalikest tagajärgedest. Nende, vene meeste seisukohavõtud, olid kategoorilisemad, oli tuntav [ dissidentliku ] sõnumi päritolu vahetutest Venemaa allikatest. Kodus, viiekordse hruštšovka teise korruse korteri suures toas kostis mulle iga päev läbi seina kell 19:00 BBC signatuur ja siis venekeelne - "Govorit London, Russkaja Služba BBC". Sellest peale, kui olin ka oma raadio lühilainealalt selle "hääle" välja peilinud, sai venekeelne BBC minu igapäevaseks infoallikaks. Ja ka hiljem, taas Koeru Autoremonditehase teenistuses, soetasin direktori autosse korraliku, lühilainealadega varustatud "Sony" autoraadio, ikka selleks, et saavutada adekvaatne informeeritud olek. Olgu täheldatud, et alles kaheksakümnendate lõpul sai prevaleerivaks minu infovoos Eesti Raadio. BBC ja teised "hääled" jäid siis tahaplaanile, sest toonase Eesti Raadio operatiivsus, aga ka informatsiooni adekvaatsus, said otsustavaks. Informeerituse kontekstis meenub mulle ikka ja jälle Hirvepark, toonase miitingu toimumise asjus valitsenud segadus Tallinnas, mis leidis kajastust ka eestikeelses Ameerika Hääles.
GORBATŠOV LUBAB
Peasekretäri üks esimesi tõotusi välisilmale oli lubada sõnavabadust ja informatsiooni vaba levikut, sealhulgas siis ka lõpetada välismaiste raadiosaadete segamise. Samuti tõotati üldiste inimõiguste austamist, oma rahvale sõnavabadust - vaba mõttevahetuse võimalust, paraku piiravad klauslid olid jäänud endiselt jõusse.
Eesti riikluse kaotuse tegelik põhjus Teise maailmasõja algusest peale, tulenevalt Molotovi-Ribbentropi pakti salaklauslitest, oli kiivalt olnud varjatud ja salastatud. Sel eesmärgil oli kokku seatud liikumine MRP - AEG [ Molotovi Ribbentropi pakti Avalikustamise Eesti Grupp ]. MRP avalikustamise nõudest kujunes balti rahvaste peamine ajaloolise tõe maksmapaneku eeltingimus Moskvas, Liidu Rahvasaadikute Kongressile.
Jälgisin siis pingsalt informatsiooni siinsetest poliitilistest arengutest siit-, st Eesti Raadio, ning sealtpoolt, BBC ja Ameerika Hääle teateid Gorbatšovi uute lubaduste raames lubatud rahvakoosolekute ja miitingute läbiviimise asjus. Neid raadiosaateid tõesti hetkel ei segatud. Päevaseid lühisaateid oli ajuti isegi tihendatud, seda just enne väljakuulutatud ja lubatud augustikuise avaliku miitingu toimumist. Mõned päevad enne 23. augustile määratud miitingu toimumise tähtpäeva kurtis Ameerika Hääl, et Tallinnast puudub igasugune informatsioon miitingu toimumise kohta. Riia Miitingu kohta anti teada selle toimumise aeg, koht, seda korraldava organisatsioon ja veel muudki asjasse puutuvat. Teadmatust aga Tallinnas oodatava miitingu võimaliku toimumise kohta edastati isegi eelneval, 22. augusti päeval. Nii küpseski mul otsus sõita Riiga, et osaleda sealsel miitingul. Jõudsin aegsalt kohale. Rahvast oli palju. Kogu Vabadussamba lähem ümbrus oli rahvast tulvil, nad jälgisid lillevanikute ning kimpude saabumist ja paigaldamist nii, et toodud lillede värvist moodustus Läti rahvuslipp. Vabadussamba ümbrus oli kohaletulnud rahvahulgast eraldatud miilitsa-ahelikuga. Sõnavõttu või kõnet üritanuid kisti mälestussamba jalamilt miilitsate poolt korduvalt tagasi. Tagasiteel Tallinna oli mul raadio pidevalt kuuldel. Enne õhtut Tallinnas mingeid märke küll miitingu toimumisest ei kuulnud ega tuvastanud. Selle toimumisest Hirvepargis sain teada hiljem, ajalehtede vastupropaganda artiklitest. Kalle Muuli (5), Vabariigi sünnimärgid:
Ettevalmistused ERSP loomiseks vallandasid 1988. aasta suvel suure sebimise kommunistide ja venelaste leeris. Okupandid olid valmis mistahes järele-andmisteks, aga ainult NSV Liidu koosseisus. Rääkige ajaloo valgetest laikudest, laulge ja lehvitage lippe, kuid ärge ainult iseseisvust nõudke. 10. augusti Rahva hääles lubati ajaloolasel Heino Arumäel avaldada koguni MRP salaprotokolli tõlge. !987. aasta augusti keskel , enne esimest Hirvepargi miitingut moodustatud rühmitus MRP-AEG oli vähem kui aastaga jõudnud algul ebareaalsena paistnud sihini: kommunistlike kurjategijate üks suurimaid saladusi ilmus järjejutuna EKP keskkomitee häälekandjas. Kuid hoolimata sellest uskumatust edust, sõimati Eesti iseseisvuse ja omariikluse nõudjaid ajakirjanduses jätkuvalt ekstremistideks ja perestroika vaenlasteks.
Peeter Ernitsa (6), Viimane Rüütel annab edasi Ignar Fjuki hinnangu Hirvepargi miitingust:
ETA väljastas teate , mis käsitles toimunut vastutustundetu provokatsioonina ja nimetas meeleavaldusele kogunenud inimesi võõrriikide teenistuses olevateks agentideks. Arutasime seda [ loomeliitude kultuuri- ] - nõukogus ja tegime avalduse, milles näitasime, et ETA teade ei vasta mingilgi määral tõele.
Olnuks informatsioon taolise miitingu toimumise kohta adekvaatsem, poleks sellele aktsioonile olnud vaja hiljem tähtsust rõhutavaid nüansse lisada, tähenduslikkust juurde kirjutada. Jah, sestsamast MRP-AEG-st oli varemgi kuulda olnud, kuid millegipärast, ilmselt mingi sisemine konflikti tõttu neis endis, seadis neid enne Hirvepargi miitingut vaikivasse olekusse, isegi suhtlus Ameerika Häälega oli katkenud. Miks?
PINGE AINA TÕUSIS
Peeter Ernits (7), Viimane Rüütel:
Juuniks 1988 paistis Gorbatšovile selgeks saavat, et Karl Vaino taoline mees suudab Eestis vaid pingeid süvendada, ja ta kutsus suursaadik Väljase Moskvasse. 15. juunil lahkus Väljas sealt juba Eesti uue parteijuhina ja saabus tagasi kodumaale pärast rohkem kui kaheksa aasta pikkust pagendust. ... "Üleliidulise põhiseaduse eelnõu kujunes mõjuriks, mis andis uue tõuke keskvõimuvastastele meeleoludele," märgib Kiris. "See põhiseadus ei jätnud elulootust ei IME majanduslikule vabadusele ega Rahvarinde ja Loomeliitude demokraatlikele ideedele, rahvusradikaalide maksimalistlikest lootustest rääkimata."
12. oktoobril, so 10 päeva peale Rahvarinde asutamiskongressi toimumist avaldab Rahva Hääl (8) "Eesti NSV töötajate internatsionalistliku liikumise üldkontseptsiooni".Toimetuse selgitusest on lugeda:
Nende süüdistus on, et lugejaskonnale (eriti eestlastele) pole antud võimalust IL-i [ interliikumise ] seisukohtadega tutvuda ja seetõttu tehtavat kriitikat ebaõigesti. Avaldame siis nende üldkontseptsiooni (mis toodi meile enne Rahvarinde asutavat kongressi, kuid milles vahepeal muutusi ei näi olevat).
Siinkohal mõned iseloomulikud väljakirjutused sellest pikavõitu "üldkontseptsioonist":
Eesti NSV kodakondsus tuleb anda kõigile NSV Liidu kodanikele, kel on alaline elukoht või kes alaliselt töötavad ENSV territooriumil. Seejuures on kahtlemata vastuvõetamatud mingisugused muud kriteeriumid (näiteks paiksuse tsensus, lojaalsus, keeleoskus, rahvus jms).
Seejuures peavad ENSV kodanikud olema täieõiguslikud NSV Liidu kodanikud, täites seejuures oma kodanikukohust liitriigi ees, sealhulgas ka sõjamehekohustust Nõukogude armees, mis kuulub NSV Liidu Ülemnõukogu ja NSV Liidu kaitseministeeriumi kompetentsi. Ükskõik kumba keele puudulik valdamine tähendab nende tegevusvaldkondade kõigi astmete töötajate puhul mittevastavust oma ametikohale.
Rahvarinde loomisele oli järgnenud 1988. aasta 17. juunil Lauluväljakul üks esimesi suuremaid rahvakoosolekuid, eesmärgiga - saata kompartei delegatsioon Moskva parteikonverentsile. Laiemate rahvahulkade silmis kujunes see Karl Vaino mahavõtmise ja kogu parteivõimu Vaino Väljase kätte ülemineku manifestatsiooniks. Loomulikult ei jäänud rahva kaasaminek, Rahvarinde tugigruppide moodustamise näol, sellega seoses üldise poliitilise aktiivsuse tõus, märkamatuks kohalikule, kuulekale vene päritolu parteiusku töölisklassile, eriti aga nende töökollektiivide juhtidele. Seega oli interliikumisest [ IL ] kujunenud, õigemini - loodud kohalik vastuseis "perestroika toetamise" raames eesti rahva loodetud muudatustele - senisele impeeriumimeelsele rahvus- ja keelepoliitikale, mis oligi IL üldkontseptsiooni sisu.
VASTASSEIS MOSKVAGA
Moskva Ülemnõukogu Presiidium pani käima "üldrahvaliku arutelu" kiirkorras muudatuste ja täienduste tegemiseks, üleliiduliste konstitutsioonimuudatuste heakskiitmise liiduvabariikide poolt. Sel puhul kutsuti kokku ENSV Ülemnõukogu, kus võeti vastu Deklaratsioon (8) Eesti NSV suveräänsusest. Sellest oli Moskva keskvõimu ja kohapealse Interliikumise nõudmiste ning Eestis hoogustunud rahvaliikumiste seatud eesmärkide vahele saanud selge veelahe:
Suveräänsuse juriidiline ja faktiline realiseerimine tähendab ühtlasi seda, et Eestimaa rahvas ei nõustu tulevikus ühegi seadusega, mis oleks diskrimineeriv mistahes teise Eesti NSV-s elava rahvuse esindajaile.
Peeter Ernits (9) Viimane Rüütel:
Keskkomitee ideoloogiaosakonnas töötanud Peeter Sookruus nägi, kuidas Moskva emissarid käisid kohapealseid meeleolusid uurimas. Mida aeg edasi, seda sagedamini. "Pärast Vaino Väljase tulekut, eriti aga pärast 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni suhtlesid nad ennekõike Lembit Annuse, Igor Šepelevitši, Jevgeni Kogani ja Vladimir Jarovoiga. Nende käikude formaalsed kokkuvõtted pidid looma pildi sellest, kui paha kõik Eestis on, kuidas siin õõnestatakse nõukogude võimu". Peamiselt Moskvale alluvate suurettevõtete juhte, parteisekretäre ja tööliste esindajaid ühendava Interrinde aktsioonid ei olnud kavandatud Eestis, vaid olid osa suuremast mängust. Moskva õhutusel lõi Interrinne streigikomitee ja kuulutas välja poliitilise streigi.
VASTASSEISUST SÜNDINUD Eestimaa Töökollektiivide Liit [ ETKL ]
1988. aasta tulise novembrikuu lõppu mahub veel Eesti Töökollektiivide Liidu loomine, mille sünnil sellest irdus Töökollektiivide Ühendnõukogu. Eesti NSV Töökollektiivide Liidu pöördumine (10) Eestimaa üldsuse ja kõigi töökollektiivide poole:
Eesti TKL avaldab resoluutset protesti nn Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu tegevuse vastu, mis toetudes vaid väikesele osale, põhiliselt Tallinna liidulise alluvusega ja Kirde-Eesti mõningate tehaste töökollektiividele, arendab kogu Eesti NSV töölisklassi nimel rahvastevahelise vaenu õhutamisele ja meie vabariigi uuendusprotsessi diskrediteerimisele ning Eesti NSV suhtes ebasoodsat õhkkonda tekitava desfinformatsiooni levitamisele suunatud tegevust kogu NSV Liidus. Eesti NSV Töökollektiivide Liit pöördub vabariigi üldsuse poole ja kõigi töökollektiivide poole üleskutsega avaldada protesti Töökollektiivide Ühendnõukogu kohta, väljendamaks Eestimaa töörahva tegelikku suhtumist uuenduskurssi Eestimaal.
Kui nn "nelja mehe ettepanek" 1987. aasta septembris oli jäänud "Edasis", oma peenikeses kirjas šrifti tõttu esiti suurema tähelepanuta, siis järgmisel kevadel tegi ilma ETV otsesaade "Mõtleme veel". Oli selgelt tunda, et selles saatesarjas kajastuv hoiak osutus parteiorganitele vastukarva olevaks. Nii oli Aktuaalsesse Kaamerasse kutsutud [ pandud? ] kriitilist arvamust avaldama EKP Paide Rajoonikomitee esimene sekretär Jaan Martin, kes vihjas mullusügisesele nelja mehe ettepanekule ilmses negatiivses värvingus: "Need Maded ja Savisaared ..." ja lisaks veel midagi poliitiliselt halvustavat, mis kutsus esile vaatajate avaliku pahameelevalingu, ja seda mitte üksnes Paides, vaid ikka laiemalt, üle vabariigi laekus ajalehtedesse protestikirju. Ei ole palju, kui öelda, et Jaan Martini väljavahetamine Paide parteivõimu ladvikust osutus Eestis üheks esimeseks uutmise punktivõiduks parteiladviku üle. Rahva meelsust oli julgustanud kevadisel loomeliitude ühispleenumil räägitu, käimaläinud fosforiidisõja aktsioonid ja muidugi ka Rahvarinde tugigruppide laialdane moodustamine töökollektiivides. Teemaks olid valdavalt ka keeleseaduse ja isemajandamise küsimustega seonduv. Kuigi partei rajoonikomitee aruande esitab novembrikuisel Paide parteikonverentsil esimene sekretär Jaan Martin, siis kevadist vastutöötamist ei ole unustatud. Võitlev Sõna (11):
Paide rajooni parteiliidriks sai Järvamaa Rahvarinde kandidaat Arvo Sarapuu. Partei rajoonikomitee uueks esimeseks sekretäriks valiti ARVO SARAPUU. Teine sekretär, sekretär ja büroo valitakse ning osakonnajuhatajad kinnitatakse järgmisel pleenumil lähematel päevadel.
Veel on sama Võitleva Sõna numbri esikülje rubriigis "Käia oma rada" lugeda vastukaja Eesti iseseisvusdeklaratsioonile:
... kirikukella helin juhatas sisse laupäevase miitingu Paide keskväljakul. Külmale ilmale vaatamata tuli linnarahvas toetust avaldama meie vabariigi parlamendi tõeliselt ajaloolisele otsusele .. Järvamaa Rahvarinde liider Uno Ugandi luges ette Deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest , rõhutades, et enesemääramise õigus on iga rahva põhiõigus. Oma iseolemise nõudes ei soovi me muust maailmast eralduda, vaja on luua alus normaalseteks suheteks.
Võitleva Sõna järgmises numbris on pealkiri: "Partei Rajoonikomitee sekretärideks on kolm noort meest" on igati iseloomulik, et värskelt valitud partei rajoonikomitees võetakse vastu TKL-de esimehed, nagu teatab Võitlev Sõna (12):
Sellise kokkusaamise ajendiks oli eile Tallinnas toimunud Töökollektiivide Ühendnõukogu asutamiskonverents. Uue ühenduse asutamise ümber olid ürituse eestvõtjad jätnud palju saladuslikku. Teadmata oli siis kui palju või kes meie rajooni töökollektiivide esindajaist üldse ligi pääseb, mida täpselt seal arutama hakatakse, kelle nimel räägitakse.
1989. aasta jaanuaris avaldab Võitlev Sõna mitu korda esiküljel kuulutuse Paide rajooni Töökollektiivide Liidu ASUTAMISKONVERENTSI TOIMUMISEST 30. jaanuaril Paide MEKi saalis. Oodatakse kahte esindajat igast töökollektiivist. Sama Võitleva Sõna numbris (13) on Arvo Adelberti sulest kirjatükk - "Veel kord Töökollektiivide Liidust", ühendamaks iseseisvusmeelsete jõud vaenuväele vastuseisu organiseerimiseks. Töökollektiivide liinis oli keskvõimu poolt varem ellu kutsutud ühiskondliku massiorganisatsioonina kõigis töökollektiivides nn nõukogud.
Teatavasti sündis Eesti TKL poliitilise vastasseisu õhkkonnas möödunud aasta 29. ja 30. novembril toimunud asutamiskonverentsil Linnahallis. Samas formuleeriti põhikirjaga oma tegevuse põhieesmärgid. Töökollektiivide Ühendnõukogu (sisuliselt nn liidutehaste direktorite vandenõu) pretendeeris Eesti töötajaskonna nimel esinemise mandaadi saavutamisele. See oli selge poliitiline akt liidutehaste direktorite poolt, mille realiseerimine tuli tasakaalustada Vabariigi töötajaskonna esindusega - Eesti NSV Töökollektiivide Liidu moodustamisega.
Võimalik, et siit peale käivitus Arvo Adelberti, äsja Partei Paide Rajoonikomitee büroosse valitu "parteilise ülesandena", Koeru Autoremonditehase töökollektiivi [ direktor 1964. aastast ] esindaja roll Töökollektiivide Liidu organisatsiooni ülesehitamisel Paide rajoonis ja sellest tulenevalt siis juba Paide rajooni esindamine vabariiklikus TKL Esindajate Kogus. See oli aeg, kui töökollektiividest saadeti seisukohavõtte ja pöördumisi keeleseaduse projekti asjus, anti kollektiivselt toetusallkirju pöördumistele NSV Liidu ja Eesti NSV Ülemnõukogudele saatmiseks, ENSV Suveräänsusdeklaratsiooni toetamiseks. Sõnaga, perestroika oli ulatunud Nõukogude Liidu koospüsimise kõige intiimsemasse faasi! Eesti oli saamas selle protsessi veduriks.
Eesti Töökollektiivide Liidu sündimise fakt formuleeritakse selle Juhatuse otsusega 08. detsembrist 1988:
Jätkates 30.11. 1988.a. Tallinna linnahallis osaliselt katkestatud TKL Asutamiskonverentsi, kuulanud ära sõnavõtud ja arvestanud arutelude käigus avaldatut, Eesti NSV Töökollektiivide Liidu (TKL) Esindajate kogu o t s u s t a b : (1.) võtta vastu TKL redigeeritud põhikiri ja (2.) kinnitada TKL juhatus järgmises koosseisus: Ülo Nugis "Estoplasti" peadirektor, Udo Käär - "Norma" peadirektor, Aare Purga - "Desintegraatori" direktor, Ülo Pärnits - "Mainori" direktor, Leo Noormets - "Kooperaatori" direktor; alljärgneva tööjaotusega: Juhatuse esimees - Ülo Nugis, TKL ametlike avalduste vastutaja - Ülo Pärnits. (3.) kohustada TKL Juhatust: (3.1.) Organiseerima põhikirja kinnitamise juriidilise isiku staatuse saamiseks Eesti NSV Ministrite Nõukogus. (3.2.) Juhinduma edaspidises tegevuses ENSV TKL Asutamiskonverentsil 30.11 1988.a. vastu võetud otsuste, resolutsioonide ja avalduste põhisuundadest ning käesoleva otsuse p. 1. vastu võetud põhikirjast [ ... ] (4.) Lõpule viima regioonide liitude moodustamise hiljemalt 01. veebruariks 1989.a. TKL juhatuse esimees Ü.Nugis. /allkiri/.
Siinkohal on paslik meenutada selle, esimese istungi poolt esindajate kogusse koopteeritud neljkümneliikmelist koosseisu - koosseisu, mille rõhuv enamus, mõne üksiku erandiga olid kõik Eesti ettevõtete tippjuhid:
Eesti NSV Töökollektiivide liidu esindajate kogu koosseis
Viljandi rajoon Hannus, Meelis - Nuia EPT peainsener
Kimbar, Arnold - Viljandi leivakombinaadi direktor
Haapsalu rajoon Arvo Heek - Haapsalu KEK
Priit Allika - "Lääne Kalur"
Tallinn, Mere rajoon Aare Purga - EKE SKTB "Desintegraator" direktor
Aleksei Nõmm - "Salvo" direktor
Tallinn, Kalinini rajoon Udo Käär - "Norma" peadirektor
Hugo Osula - Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise peainsener
Lenini rajoon Leo Noormets - "Kooperaatori" direktor
Ülo Nugis - "Estoplasti" direktor
Oktoobri rajoon Toomas Talving - "Ilmarise" direktor
Aleksander Moltsar - Põhja Kõrgepingevõrkude direktor
Kuressaare linn Aare Saar - Saaremaa EPT peainseneri asetäitja
Valdek Kraus - ETKVL TK "Varma" direktor
Paide rajoon Arvo Adelbert - Koeru Autoremonditehas direktor
Priit Antje - Paide KEK tööline
Rakvere rajoon Tiit Eenmaa - Vinni NST direktori asetäitja
Tõnu Männik - Autobaas nr 21 tehnikaosakonna juhataja
Põlva rajoon Tõnu Lepp - Põlva EPT peainsener
Voldemar Aun - Mooste näidissovhoosi direktor
Harju rajoon Kaarel Pajumägi - Jüri kolhoosi esimees
Peeter Vilipuu - TREV nr 2 juhataja
Võru rajoon Jüri Pohlak - Võru sovhoosi parteisekretär
Ilmar Zeno - Võru Leivakombinaadi direktor
Valga rajoon Raivo Rüütli - Valgamaa Metsamajandi direktor
Tiit Vähi - Valga Autobaasi nr 9 direktor
Jõgeva rajoon Toomas Vahur - Laiuse kolhoosi esimees
Jaan Vahtla - Jõgeva KEK juhataja asetäitja
Pärnu rajoon Jakob Tõnissoo - TK "Vikero" peainsener
Ervin Luur - Pärnu KEK jurist
Tartu linn Andrus Lepp - Tartu Katseremonditehase töötasuosakonna juhataja
Mihkel Hango - Tartu Katseremonditehase vanemmeister
Tartu rajoon Kalju Koha - "Avangardi" kolhoos
Arvo Tuisk - Miina Härma nim. kolhoosi partorg
Pärnu linn Ülo Tomson - Pärnu Autobussi ja Taksopargi direktor
Sulev Laanpere - Pärnu MEK juhataja
Loetellu on lisatud Kohtla-Järve rajooni, Kohtla-Järve linna, Narva, Sillamäe, Rapla rajooni ja Hiiumaa rajooni esindajate vakantsed kohad, kokku 50 esindajat.
Kokkuvõetult on Eesti TKL tegevuse põhisisu sõnastatav järgmise põgusa loeteluga: isemajandava Eesti (IME) kontseptsiooni edasiarendamine; majandusorganisatsioonide abistamine isemajandamisele üleviimisel; arendada koostööd harukondlike, vabariiklike, üleliiduliste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega; vahendada majandus- ja juhtimisalase teoreetilis-praktilise teabe levitamist ning hoolitseda oma liikmeskollektiivide juhtide, spetsialistide ja tööliskaadri majandushariduse tõstmise eest.
Ja, mis kõige tähtsam, ja mida pole ka kuskil kirja pandud - tuli valmis olla poliitiliseks vastasseisuks "perestroika toetamise" sildi all aetavas, Eesti iseseisvuse taastamise nimel tehtava töö vastaste jõudude tegevuse paljastamiseks või ka elimineerimiseks, niivõrd, nagu see hetke oludes võimalik või siis vajalik pidi olema. Selleks hetkeks olid liidutehaste direktorid nende juhitud Internatsionaalse liikumise [ IL ] sildi varjus, vahetult Töökollektiivide Ühendnõukogu [ TKÜN ] näol, varjamatult meile igal rindel otsest konfrontatsiooni kuulutanud. Arnold Rüütli avalik "ülekuulamine" Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 26. novembri istungil Eesti iseseisvusdeklaratsiooni asjus kujutas endast Moskva "punast tuld" siinsetele arengutele, IME projekti raames kavandatule. Rüütlit oli isegi ähvardatud repressioonidega. Sõnaga - et meie interliikujatest vastased ei saaks rääkida kogu eesti rahva nimel, ka mitte EKP, kõigi eesti kommunistide nimel, kutsuti ellu Eesti Töökollektiivide Liit [ Eesti TKL ].
TKL TOIMIB
Kohe, alanud 1989. aasta 03. jaanuaril, toimub TKL Esindajate kogu koosolek. Võetakse vastu järgmised dokumendid:
1. Pöördumine Eestimaa üldsuse poole TKL asutamisel, 1988. aasta 30. novembril aset leidnud poliitilise lõhenemise asjus, mille tulemusena olid irdunud põhiliselt Tallinna liidulise alluvusega ja Kirde-Eesti mõningate tehaste töökollektiivide esindused. Nad olid taotlenud esindada endid kogu Eest töölisklassi nimel, levitasid rahvastevahelist vaenu, püüdsid diskrediteerida uuendusprotsessi, levitasid desinformatsiooni Eestis toimuvate poliitiliste arengute kohta.
2. Pöördumine Eesti NSV üldsuse ja töökollektiivide poole stalinistliku rahvuspoliitika ning keelelise ja kultuurilise assimileerimise taotlustest tulenevate raskete tagajärgede küsimuses NLKP ja EKP keskkomiteede aadressil
3. Võetakse vastu resolutsioon keskajakirjanduse tegevuse kohta saatmiseks NLKP ja EKP keskkomiteedele, viimase aja üha sagenevast Eesti NSV-s areneva uutmisprotsessi tendentslikust kajastamisest. Ka Eesti TKL asutamiskonverentsi asutamise päeval jätkus TASS-i poolt desinformatsiooni levitamine Eestimaa kohta.
4. Kiidetakse heaks ja võetakse vastu resolutsioon keeleseadusest.
5. Võetakse juhindumiseks Ülo Pärnitsa informatsioon valimiskampaania kohta ning osalemisest valimiskampaanias Rahvarindega ühtse platvormiga.
6. Kiidetakse heaks TKL teadusnõukogu liikmekandidaadid ja kandidaadid ekspertideks-konsultantideks.
7. Otsustatakse selgitada välja ENSV alluvusse tuleku soovi avaldanud liidulise alluvusega ettevõtete probleemid ja takistused ületulekuks.
Formuleeritakse TKL põhikirjalised eesmärgid, et Eesti TKL on töökollektiivide vabatahtlik ühiskondlik-poliitiline organisatsioon töökollektiivide omaalgatusest tuleneva ühistegevuse korraldamiseks, Eesti suveräänsuse tagamiseks, ühiskonnaelu demokratiseerimiseks ning sotsiaalseks ja majanduslikuks arendamiseks Eestimaa tervikliku majanduskompleksi loomise kaudu.
Teemaks on veel 8. detsembri juhatuse otsuse - rajoonides regionaalsete liitude moodustamisest, jaanuarikuu jooksul see lõpule viia.
Niisuguses poliitiliselt tiines õhkkonnas leiab 30. jaanuaril 1989 siis Paide MEK-i saalis aset Paide rajooni töökollektiivide [ Eesti TKL Paide Regionaalne Liit ] delegatsioonide esimene, Üldkoguks kutsutud asutamiskonverents. Kohale oli tulnud 58-st kutsutust 50 kollektiivi 141 esindajat, kes esindavad nende ettevõtete 15 924 töötajat, puudu jäävad 8 kollektiivi esindajad. Kinnitatakse üldkogu päevakord: (1.) Poliitilisest olukorrast Eestis, Liidus, sotsialismileeris, selle mõju Eesti iseseisvuspüüdlustele. Ettekande teeb Hardo Aasmäe, NSV Liidu Ülemnõukogu saadik Järvamaalt. (2.) Eesti TKL programmist teeb ettekande Tiit Paglant. (3.) Paide Regionaalse Liidu toetusavaldus ENSV Ülemnõukogu 12. novembri otsusele hinnangutest 1940. aasta sündmuste kohta Eestis teeb ettekande Eino Jüri Toffer. (4.) TKL üldkoosoleku organisatsioonilised küsimused, sh Volikogu valimine.
13. märtsil 1989 toimub Paide rajooni töökollektiivide Regionaalse Liidu volikogu koosolek, päevakorraga: (1.) Volikogu juhatuse kinnitamine, esimehe (Arvo Adelbert) ja asetäitja (Eino-Jüri Toffer) valimine; (2.) Põhikirja projekti läbiarutamine; (3.) Esindaja valimine "Järva Teataja" Nõukotta; (4.) Revisjonikomisjoni kandidaatidest; (5.) Kommertspanga asutamisest Paidesse.
21. märtsil 1989 leiab aset Tootmiskoondises Kooperaator Eesti TKL Esindajate Kogu ja regionaalsete liitude juhatuste ühine koosolek, kus otsustatakse tunnistada IME kontseptsiooni projekt ja IME seadusandlike dokumentide projektid vastavuses olevaiks Eesti suveräänsuse tagamiseks ning radikaalse majandusreformi elluviimiseks. Taotletakse ENSV Ülemnõukogu viivitamatut pöördumist seadusandliku initsiatiiviga NSV Liidu Ülemnõukogu poole, tagamaks seadusandliku garantii Eesti NSV üleminekule täielikule isemajandamisele alates 1. jaanuarist 1990 ja IME edaspidiseks pöördumatuks toimimiseks.
22. juunil 1989 Eesti TKL Juhatuse koosolekul teeb Ülo Nugis ülevaate NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi tööst ja ülevaate IME hetkeseisust. Määratakse esindajad Välis-Eesti päevadele Eesti TKL esindama Selirand ja Võitla, Maa- ja Linnatöötajate Nõukogusse Ausmees. Otsustatakse toetada karskuskongressi korraldamist. Kavandatakse läbi viia septembrikuu alul TKL Esindajate kogu.
24. juulil 1989 on põhiteemaks Juhatuse otsus Töökollektiivide Ühendnõukogu, interliikumise ja Streigikomitee tegevus, mille esitab Ülo Nugis. Ühtlasi annab ta ülevaate ka NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgu tööst. Kinnitatakse huvialaklubi "Eestimaa Laul" põhikiri.
Eesti TKL AVALDUS Molotovi-Ribbentropi paktist [ MRP ] selles, et Eesti NSV-st NSVL Rahvasaadikute Kongressile valitud saadikute esmaseks ülesandeks peab saama aktiivne ja rahva volitustel põhinev tegevus selle nimel, et juba esimesel istungjärgul saaks võetud kongressi päevakorda Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salaprotokollile õiglase hinnangu andmine ning sellest tulenevalt suveräänsuse ja enesemääramise õiguse andmine Baltimaade rahvastele, otsustamaks ise oma edaspidist poliitilist staatust.
MRP vastase protestiaktsiooni läbiviimise korraldamiseks pöördub Eesti TKL Paide Regionaalse Liidu esimees Arvo Adelbert kõigi Järvamaa töökollektiivide poole, et selle igati kaasa kaasa aidata ja aktiivselt osa võtta. Protestiaktsiooni läbiviimiseks on meie rajoonis elava keti moodustamiseks 12 kilomeetri ulatuses vaja kaheksa tuhat inimest, see on pool meie töökollektiivide liikmeskonnast. Vabariigi Töökollektiivide Liidu Juhatuse ja Paide Regionaalse Liidu nimel pöördun kõigi Järvamaa asutuste-ettevõtete töökollektiivide ning nende juhtide poole palvega teha kõik võimalik ja vajalik 23. augustil oma töötajate ja nende laste transportimiseks protestiaktsioonist osavõtu kohtadele.
Oktoobris tehakse Eestimaa Rahvarinde ja Eesti Töökollektiivide Liidu Ühisavaldus, milles veelkordselt kinnitatakse endi valimisplatvormides väljendatud tõekspidamisi ja koostöövalmidust nende realiseerimiseks.
25. novembri 1989 Eesti TKL Üldkoosolek päädib massiorganisatsioonile iseloomulike juriidiliste dokumentide - Põhikirja ja Programmi seaduspärase vormistamisega. Poliitiliste ettekannete sisu ja vorm on kõigis ettekannetes häälestatud Eesti iseseisvuse taastamise - selle nii strateegia kui ka taktika küsimuste käsitlustes. Ülo Nugis: TKL koht ja osa Eesti riigi taastamisel, vastasseis 1988. aasta 30. novembril Interrinde ja TKÜN-ga, sellest TKL sündimine; 1988. aasta 16. novembri iseseisvusdeklaratsioon , oht sellest ja sellele Liidu Ülemnõukogu poolt saada annuleeritud; kui julged võime olla, mis see võib rahvale tuua, et soovime ja suudame taas vabaks saada. Peale Eesti Kongressi valimisi on õige aeg alustada NSV Liiduga Majanduslikke ja poliitilisi läbirääkimisi Isamaarinde poolt. Ülo Pärnits: IME seis ja arengusuunad; rubla tõrjub välja kõva valuuta; pole inflatsiooni pidurdamise programmi; aktsiaseltside loomine, ühemehefirmad; inimese probleem, tema mõttelaad. Akadeemik Endel Lippmaa: suured võimalused - suur vastutus; keskkonnakaitse (õhk, vesi) saab olema suure tähtsusega, energeetika on aga igas riigis suuremaid saastajaid; Kohtla-Järvel on aeg seisma jäänud; ei mingeid järeleandmisi maa omandi suhtes; ei tohi lubamatuid kompromisse teha. Järvamaa TKL RL oli üldkoosolekul esindatud 31 tipp- ja keskastme juhiga.
5. detsembril 1989 leiab aset kongressijärgne Juhatuse koosolek, kus on päevakorras esimehe [ Ülo Nugis ], aseesimeeste [ akadeemik Endel Lippmaa, Ülo Pärnits ] valimine, toimkondade moodustamine. Taas Nugiselt ülevaade Moskva Kongressi tööst ja ilmingutest. kinnitatakse Juhatuse 25-liikmeline koosseis - igast rajoonist sealse Regionaalse Liidu esindaja, TKL Paide RL esindab Arvo Adelbert.
27. detsembril 1989 Juhatuse koosolekul taas informatsioon NSV liidu Rahvasaadikute Kongressil toimuvast Ülo Nugiselt ja akadeemik Endel Lippmaalt: Kongressi lõppedes selgus, et vastased on konsolideerunud, asunud vasturünnakule. Otsustamisel oli vastuolu sise- ja välispoliitika vahel. See näitab, et meil [ Baltikumil ] on eriõigused, kuid sõjaväe vastu me ei saa. Tuleb olla hea diplomaat. Seoses Ülemnõukogu märtsivalimistega esitleti Eesti TKL valimisplatvormi, milles leidsid eraldi programmilist käsitlemist Eesti poliitiline areng, Eesti majanduslik areng, Eesti sotsiaalne areng ja lõpuks - resümeerituna: ainult Vaba Eesti tagab Eestimaale lootusrikka tuleviku.
09. jaanuaril 1990 toimub TKL Paide RL juhatuse koosolek. Päevakorras on Ülemnõukogu valimistest osavõtuks valimisliitudes osalemise problemaatika; esindaja lähetamine rajooni valimiskomisjoni; veel on päevakorras Kodanike Komitee pöördumisega ühinemine ja ka Paide RL osalemine Miss „Järvamaa” valimise korraldamisel ning läbiviimisel. Juhatusele tutvustatakse Paide RL põhiseisukohtade projekti Põllumajanduspoliitikas, milles on muuseas konstateeritud – et maaelu ümberkorralduse aluseks ei saa olla senise tootmise purustamine sundlikvideerimise näol. Tulemus võrduks 1949. aasta sundkollektiviseerimisega ja oleks arutult ebaperemehelik.
28. jaanuaril 1990 juhatuse koosolekul deklareerib akad. Lippmaa, et Rein Taagepera on teinud „karuteene” oma soovitusega suure hulga parteidega mitmemandaadilistest valimistest, ilmselt sooviga end näidata. Ülo Nugis kriipsutab taas alla Ülemnõukogu niisuguse koosseisu: 104-st kohast 70 peab olema „meie”.
08. veebruari 1990 juhatuse istung toimub Tartus, majandusteadlaste aktiivsel osavõtul aruteludes IME teemal. Siim Kallas räägib ametiühingute konstruktiivse partneri rollist, kui teistsuguse arvamuse edastajast. Eesti majandusuuendused on äratanud negatiivset reaktsiooni, hirmu, et maksud ja hinnad tõusevad – aga miks. Kuidas peaksid Vabariigi tootlikud jõud edasi arenema? Tiit Made räägib nelja mehe ettepaneku kasust rahva majandusliku harimise eesmärgist, tööjõu võimalikust impordist, et IME kontseptsioon surub Moskva keskvõimu nurka. Valimised peavad andma parteist sõltumatu valitsuse. Ametiühingute nõudmine on ja jääb – maksimaalselt tööd ja palka. Ülo Nugis kurdab, et Rahvarinde liidrid ei pidanud kinni mängureeglitest soovis jääda koordineerija rolli.
23. veebruaril 1990 juhatuse koosolekul kritiseerib Ülo Nugis Rahvarinde algatust Moskvaga läbirääkimiste korraldamisest. Neis küsimustes oli Rüütel olnud kaks tundi Gorbatšovi jutul. Ülo Pärnits kinnitab, et Rahvarinne väheperspektiivikaid kandidaate Ülemnõukogu valimiste kandidaatide nimekirjadest maha ei võta, nimetab Tallinna volikogu jututoaks. Hindab kriitiliselt Lohusalus toimunud Vaba Eesti asutamist. Priit Põldroos toetab iseseisvuse poole püüdlemiseks delegatsiooni Moskvasse saatmist. Samas ta deklareerib Vaba Eesti koosseisu näitel, et me oleme Eesti Vabariigi vastu, kui selle EKP välja kuulutaks ja realiseeriks.
04. aprillil 1990 teeb Eesti TKL juhatus avalduse Leedu Vabariigi Ülemnõukogule ja NSV Liidu presidendile Gorbatšovile, millega „lähtudes rahvaste võõrandamatust enesemääramise õigusest, tunnustab 11. märtsil 1990.a. toimunud Leedu Vabariigi väljakuulutamist kui Leedu rahva tahteavaldust.
04. aprillil 1990 juhatuse koosoleku päevakorra kohaselt esitab Tõnu Kõrda analüüsi Ülemnõukogu valimistulemustest; on silmapaistev asjaolu, et sealne kommunikatsioon kulgeb tihti TKL esindajate kaudu. Leo Starkov hindab Eesti Valitsuse koosseisu ja Eesti TKL huve valitsuse liikmete osas. Akadeemik Endel Lippmaa kõneleb Eesti TKL seisukohast lähtudes Leedu Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise faktist.
17. mail 1990 konstateeritakse taas, et võimul on see, kes suudab end teostada ja end ka kaitsta, seda siis äsjaste sündmuste taustal Toompeal, mil vaenujõud olid asunud rünnakule. Rünnaku motiiviks oli saanud Eesti Vabariigi nime, staatuse ja tema sümboolika taastamine.
Edgar Savisaar, Peaminister (14):
Tegime ettepaneku ka Eesti Vabariigi riigivõimu süsteemi taaskehtestamiseks. Pidasime silmas 1937. aasta põhiseaduse baasnorme. / … / 8. Mai hommikul sai selgeks, et seaduse vastuvõtmist püütakse takistada eeskätt formaaljuriidiliste argumentidega. / … / Lõpuks esitati nõudmine, kui võetaksegi arutusele riikliku staatuse projekt, siis on vaja see päevkorda kinnitada kahe kolmandiku häälteenamusega. Hääletamisel oli poolt 69, vastu 23 ja erapooletud 4 saadikut. Need neli erapooletut, kes ei olnud Eesti Vabariigi sümboolika küsimuse päevakorda võtmise poolt ega vastu, olid Eesti Komitee liikmed Ammas, Hallaste, Kama ja Laar. Sellega seoses küsis ajakirjanik Kaupo Pollisinski Rahva Hääles: „Kas nende erapooletus oli ikka erapooletus?” Vaidlused jätkusid. Endel Lippmaa: „Aeg on lõpetada skisofreeniline olukord. Kui me tõeliselt läheme Eesti Vabariigi poole, Riigikogu valimiste poole ja tema taastamise poole täielikult, siis on õige uuesti võtta kasutusele nimetus Eesti Vabariik, aga täielikuna. See tähendab lõpetada Eesti NSV vapi, lipu ja hümni kasutamine ja pöörduda tagasi seadusliku Eesti Vabariigi sümbolite poole , ja kohe ja koos. Ja mitte skisofreeniliselt eraldi.” Kuigi nii Eesti Komitee kui ka intrite ringkondades hoiatati, et Ülemnõukogu otsusega sümboolika kohta tekitatakse lõhe ühiskonnas, oli tegelikult vastupidi. / … / Eelnõu poolt oli 73, vastu 14. Kaks saadikut jäi erapooletuks, kümmekond ei hääletanud. Nende hulgas, kes ei hääletanud, oli kaks eestlast: Lembit Annus ja Kaido Kama, neist esimene esindas selgelt Eesti kommuniste ja teine sama selgelt rahvusradikaale. Rahvusfundamentalistide, eelkõige aga ERSP meelepaha, mida võimendas Vaba Euroopa, muutus erakordselt avameelseks. Tunne Kelam: ”praeguseks on selgunud, et Eesti Komiteel on mõttetu iga hinna eest jätkata koostöötaotlemist ülemnõukogu ja olemasolevate haldusorganitega. / … / Eesti riikliku iseseisvuse taastamine ei tohi sõltuda ülemnõukogu ebamäärastest otsustest. / … / ERSP volikogu on seisukohal, et ei ole mingit alust jätta Eesti Vabariigi ülesehituse taastamine ainuüksi Ülemnõukogu ja praeguse valitsuse kätte. / … / Seniste tendentside jätkumisel ei jää muud üle kui asuda kodanikuallumatuse teele. Sellised olid tulevikuväljavaated fundamentalistide poolt nähtuna. Rahvarinne kavandas kodanikuallumatust Moskva vastu, Eesti Komitee soovis samuti kodanikuallumatust, aga meie vastu.
05. juunil 1990 esineb Eesti TKL juhatuse koosolekul rahandusminister Miller. Ta tutvustab hetke rahanduspoliitilist situatsiooni, audiitorkontrolli sisseseadmise põhimõtteid ja korda.
22. juuni ja 23. juuli 1990 juhatuse koosolekud on pühendatud üleminekuperioodi majandus- ja sotsiaalpoliitika üksikasju käsitlevale arutelule.
13. septembri 1990 juhatuse koosolekul käsitletakse põhjalikult privatiseerimise ettevalmistamise problemaatikat ja hinnapoliitikat kogu selle valdkonna spektris. Koosolekul osalevad Ülo Vooglaid ja Siim Kallas.
05. oktoobri 1990 juhatuse koosolekul jätkub üldpoliitiline diskussioon privatiseerimise üksikasjus, sealhulgas okupatsioonist põhjustatud kahjutasu selgitamise ja kahjude sissenõudmisega seotu arutelu. Veelkordselt on päevakorras keeleseaduse problemaatika. Otsustatakse kokku kutsuda Eesti TKL Esindajate Kogu 07. novembril 1990 Viljandis, kus arutamisele tulevad omandireformi ja erastamisega seotud küsimused.
12. detsembri 1990 juhatuse koosolekul tõstatab Ülo Nugis küsimuse TKL osast hetkel võimalike poliitiliste valikute tegemisel. Kuidas olla, kuidas edasi minna, kas on vaja midagi muuta? Otsustatakse Eesti töökollektiividest nende nimel saata Moskvasse pöördumised, milles väljendataks protesti kavandatud liidulepingu sõlmimise vastu. See on meetod, mida Moskva veel tunnistab. Eesti TKL-l on tulnud oma rolli täita Eesti töötajate valdava enamuse seisukoha väljendamisel ja kaitsmisel. TKL sündis impeeriumimeelsete jõudude aktiviseerumise päevil, kaks aastat tagasi. Eesti TKL viis läbi 2. veebruaril demokraatlikult valitud kõigi astmete Eesti saadikute aktsiooni, kus sõnastati Eesti rahva tahte väljendus – ainult iseseisvus, ainult omariiklus.
18. jaanuar 1991 juhatuse koosoleku meeleolud on mõneti kantud äsjastest veristest Vilniuse ja Riia sündmustest. Arvo Kuddo tutvustab Valitsuse ja ametiühingute läbirääkimiste tagamaid sotsiaalsete tagatiste teemal. Karl Ots peab meenutama, et organisatsioon peab valmis olema tegutsemiseks, pidama õppusi ja treeninguid: 1991. aasta tegevuseks on vaja vähemalt 60 tuhat rubla. Ülo Pärnits annab edasi Savisaare palve juhuks, kui Jeltsiniga sõlmitud lepingu ratifitseerimine Vene Ülemnõukogus peaks blokeeritama, organiseerida siis meie poolt survestavaid avaldusi-pöördumisi Moskvasse, Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu aadressile. Aleksander Moltsar: vaenujõudude võimalike aktsioonide korral mitte mingil juhul laiali minna, käia ikkagi koos, tegeleda poliitikaga. Ka Leo Starkov meenutab, et TKL on võimeline selleks mis ta ise on – kohustus on maksta ära see kopikas , täita võetud kohustus. Entusiasm üksi ei tee midagi, poliitikaga tuleb tegeleda pidevalt ja sihikindlalt. Samuti alustab Agu Laius oma pöördumist liikmesorganisatsioonide poole hoiatusega, et veebruaris lõpeb TKL raha. Ülo Pärnitsa kriitiline hinnang on, et uuesti organiseeruda praeguse poliitika laineharjal on võimalik, praegu on vaja uuesti üles tõusta. Ülo Nugis mõtiskleb avalikult saamise-võtmise vaimus: tulevane Eesti Vabariigi parlament saab olema sotsialistlik.
24. jaanuari 1991 Juhatuse koosoleku päevakord oli keskendunud referendumi korraldamisele. Ülo Nugis teavitas nö lähteandmed rahvastiku koosseisust – kõiki valijaid kokku 1 100 000, muulasi 340 000, radikaalseid eestlasi 150 000 ja eestlasi 760 000. Samas ta lisas, et Kodanike Komitee – Hallaste ja Adamsi näol, on otsustavalt referendumi toimumise vastu. Samuti oli toona päevakorras 1938. aasta Põhiseaduse §1 vaimus sõnaandmine: Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima võimu kandjaks peab olema rahvas. Kui kogu eestikeelne valijaskond võtaks osa, siis ( 1 ) kui ükski muukeelne ei osale, on tulemus 68 – 70 %; ( 2 ) pool muulastest ja osa eestlastest on vastu, on tulemus 62 – 63 – 65 %. Kui aga palju fundamentaliste on vastu ja 100 % muulasi osa ei võta, siis on läbikukkumine.
01. veebruar 1991 juhatuse koosolekul esineb majandusminister Jaak Leimann hinnapoliitika problemaatikast: suur osa üldsusest on ikka veel „sotsialistlikus pohmellis”. Ülo Nugis räägib hinnangutest meie käitumisega kaasnevale sõnumile nii Idas kui ka Läänes. Juriidiline järjepidevus ei maksvat midagi. Ainult referendumi negatiivne tulemus võib meid kahjustada. On oht, et ei hakka tööle valimisjaoskonnad ja valimiskomisjonid.
02. veebruaril 1991 leiab aset TKL Paide Regionaalse Liidu Volikogu koosolek, milles osaleb EKP Paide Rajoonikomitee esimene sekretär Arvo Sarapuu referendumi korraldust toetavate meetmete rakendamise asjus ja ka hinnapoliitika aktuaalsetes küsimustes. Paide Rajooni TSN TK sekretär Helve Ratnik tutvustab referendumi korralduslikku poolt maakonna valimis-komisjoni seisukohalt. Hääletustulemuste kokkuvõtete tegemisel on TKL esindajate osavõtt kõigi valimisjaoskondade töös oodatud. Muude referendumi korraldamise ja läbiviimise asjus võtavad sõna veel Arvi Vahtra ja Jüri Kotka. Valimiskomisjonide TKL vaatlejatele jagatakse välja Tegevusjuhis vaatlejale.
11. veebruaril 1991 leiab Paide kultuurikeskuses aset nõupidamine, kuhu on kutsutud Järvamaa asutuste ja ettevõtete juhid, TKL Paide RL Volikogu liikmed ja ka teised, kes oma panust neil saatuslikel päevil Eesti heaks soovivad anda.
13. veebruaril 1991 avaldatakse taas üleskutse töökollektiivide pöördumiste algatamiseks Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu aadressile Moskvas: „… alanud poliitilises kahevõitluses Gorbatšovi ja Jeltsini vahel kujuneb Eesti – Vene jaanuarikuu lepingu ratifitseerimine otsustavaks. Meie huvid nõuavad selle lepingu kiiret ja vastuseisuta ratifitseerimist, seega Jeltsini poliitikale toetuse avaldamist.” Üleskutse pöördumiste saatmiseks on läkitatud kõigile Paide rajooni töökollektiividele.
13. veebruaril 1991 leiab aset EKP Paide Rajoonikomitees aset nõupidamine seoses vajadusega analüüsida eesti ühiskonnas kujunenud poliitilist ja majanduslikku olukorda ning EKP tegevust. Sealhulgas on arutluse all Eesti Vabariigi ÜN poolt 03. märtsiks k.a. väljakuulutatud referendumi läbiviimise ettevalmistused.
14. veebruari 1991 Juhatuse koosolek on täielikult referendumi korraldusele pühendatud. Hinnanguliselt 85 % eestlasi tuleb kindlalt valima. Rahvusvahelised vaatlejad jälgivad referendumi korraldust selles, et vaid passi esitamisel antaks välja referendumi hääletusdokumendid. Ja ka sõjaväelaste ning julgeolekutöötajate osalus on sellega välistatud. Selle põhjal otsustatakse hääletuse seaduslikkus
23. märtsil 1991 viiakse Paides TKL koostöös Maaerakondadega läbi Maapäev. Ainuüksi seal osalenud ning sõna võtnud isikute loetelu on kõnekas: Olev Saveli, Rein Kuku, Arvo Sirendi, Ülo Jeret, Ernst Kirss, Harri Õunapuu, Ülo Uluots, Jaan Eilart, Ivar Raig, Juhan Telgmaa, Reino Kostabi, Johannes Kaup, Harri Volmer, Sven Sagris … Kõnelejate läbiv teema oli mure sellest, et viiskümmend aastat kulus talude lammutamiseks, kas nüüd kulub viiskümmend aastat taluelu taastamiseks?
Eesti TKL pöördumises Järvamaa Töökollektiivide Regionaalse Liidu poole on öeldud: 10. aprillil 1991.a. Eesti TKL arutas oma korralisel istungil Eesti TKL tegevuskava läheneva üldise kriisi tingimustes.
Paljud Eesti TKL juhtivad tegelased nii keskusest kui ka kohtadelt ja regionaalsetest rajooniliitudest, olid valitud Eesti Vabariigi Ülemnõukogusse või kuulusid Valitsuse koosseisu. See tähendas eelkõige seda, et oli vähenenud, või koguni langenud ära vajadus survegrupi rollis tegutsemise järele. Neis mõlemas tegutsesid juba „omad”!
Valitses teatav puhkuste perioodi suvine vaikelu.
Kuniks 19. augusti varahommikul teatas Moskva eriolukorra kehtestamisest terves riigis. Sellega seoses kutsub maavanem kokku kriisikoosoleku . Arvo Sarapuu kannab ette Maavalitsuse avalduse, milles on muuhulgas märksõnad ja üleskutsed: kord ja julgeolek; valvsus … korraldada ettevõtete oma territooriumide ja ladude kaitse; hoida silm peal oma „kahtlasel” kontingendil; viimastel päevadel sagenenud kuritegevus; provokatsioonide võimalus. Enn Sokk kutsub üles ressursse arvele võtma, nende kulutamise üle kontrolli tõhustama. Kõne all on veel raadiotranslatsioon ja alternatiivne side. Jüri Kotka teatab rahvakoosoleku läbiviimisest Tallinnas , Vabaduse väljakul, algusega kell 16:00. On organiseeritud osavõtt. Selleks väljuvad bussid eraldi Türilt ja Paidest. Jagatakse välja telefonide numbrid teadete edastamiseks ja ka saamiseks, juhuks kui arengud on muutunud: „Kui Tallinn vaikib, kuulake Eesti Raadiot Rootsist kell 21:30 lainepikkustel 49 m ja 254 m ning kell 22:30 49m. Kui saab helistada välja, siis valige „Vaba Euroopa” Münchenis 8-104989 …
Järva Maavalitsuse AVALDUSES on muuseas öeldud. „ Olukorras, kus demokraatlikult valitud Ülemnõukogu ja Vabariigi Valitsuse tegevus on okupatsioonivõimude poolt peatatud, allutakse Eesti Vabariigi Erakorralise kaitsenõukogu korraldustele. Järva Maavalitsus ei allu okupatsioonivõimude poolt määratud ebaseaduslikele võimuorganitele olukorras , kus võõrvägede tegevuse tõttu on töö lõpetatud kõigis seaduslikes valitsusorganites, kutsume Järvamaa rahvast üles rakendama kodanikuallumatust ebaseaduslike võimuorganite korralduste suhtes.” [ ,… ] „Järvamaa rahvas! Kriitilisel ajal sõltub palju sellest, kuivõrd säilitame rahu ja tasakaalukuse. Oleme kannatustes karastunud ja suudame koos üle elada ka selle raske perioodi. Elagu iseseisev Eesti Vabariik!” Paides, 19. augustil 1991, Järva Maavalitsus.
11. oktoobril 1991 Juhatuse koosolekul konstateerib Ülo Nugis: ”Midagi pole igavest! Sündmused, mis ilusti alanud, peavad ilusti lõppema.” Ta jätkab: „Me oleme oma ülesande täitnud programmi järgi, me ei ole võlgu. Me pole käitunud olupoliitiliselt, pole kellelegi järele jooksnud. 1989. aasta üldkogu programmiliste seisukohtadega oleme olnud teerajajad. ”Järgnevalt formuleerib Ülo Nugis edasiseks tegevuseks mõningad teesid: „on oht liikuda diktatuuri poole” … „on asju mida tuleb algusest peale teha koos kõikide inimestega, kes siin elavad” … „suhted muukeelse elanikkonnaga saab määrata, otsustada eesti rahvas oma esindajate kaudu” …
29. oktoobri 1991 Juhatuse koosolekul on taas päevakorral Keskerakonna muulastele lubatud kodakondsus, kui nad toetavad Vabariigi Valitsust. Nugis teab kinnitada, et Indrek Toomel poliitikas jätkamise ambitsioone ei olevat. Rüütli kohta Nugis kinnitab, et Rüütel on kõige populaarsem, vaatamata otsustamise võimaluste puudumisele, aga ta on aus, kõrge moraaliga, suurtel sigadustel ta toimuda ei lase.
12. märtsil 1992 pöördub Ülo Nugis isiklikult juhatuse liikmete poole teatega Eesti TKL-i juhatuse otsusest „vajadusest jätkata organisatsiooni tööd kuni Riigikogu valimisteni, tagamaks majandusisikute suuremat osalust uue Riigikogu koosseisus.” Samas teatatakse …
… 9. märtsil 1992 toimunud Eesti TKL juhtkonna arutelust Eesti TKL kongressi kokkukutsumisest ja töökollektiivide rollist Eesti ühiskonnas, Esindajate Kogu koosoleku korraldamisest 27. märtsil k.a. algusega kell 11.00 „Mainoris” (Tallinn, Kuhlbarsi 1). Arutelu tuleb järgmiste teemade osas: - Eesti poliitiline olukord, - Eesti majanduse olukord (rahareform), - Eesti Vabariigi Põhiseaduse eelnõust, ja Eesti TKL kongressi kokkukutsumisest. Teatele teemade kohta on lisatud suhteliselt üldsõnalised otsuseprojektid
27. märtsil 1992 Esindajate Kogu koosolek päevakorraga ( 1 ) Eesti poliitiline olukord – Ü. Nugis, ( 2 ) Eesti majanduse olukord - Ü. Pärnits, ( 3 ) Eesti Vabariigi Põhiseaduse eelnõust - Ü. Nugis, ( 4 ) Eesti TKL kongressi kokkukutsumisest – Ü. Nugis. Koosolekul Ülo Nugis markeerib Põhiseaduse projekti puudused - piirid, Tartu rahu aspektist, - võõrriigi kodanikel ei tohi olla teatud liiki vara, - võõrriigi kodanikud ei tohi luua poliitilisi parteisid. Rakenduslikust küljest peetakse vajalikuks kuulutada EKP ( §8 ) kuritegelikuks organisatsiooniks.
27. mail 1992 toimub Juhatuse koosolek päevakorraga ( 1 )TKL osast valimiskampaania korraldamisel – Ü. Nugis. Ülo Pärnits oma sõnavõtus märgib, et Vene kapital ( Liidu tehased Eestis) ostab ära privatiseerimise käigus Eesti majanduse Lääne Saksamaal oleva panga kaudu, kuidas neljakümnest miljardist rublast tehakse üle Saksa panga Eesti kroonid. Ülo Nugis deklareerib, et Eesti Vabariigi valijaskond peab valima presidendi, mitte jätma Riigikogule otsustada presidendi valimist. Riigikogu valimistel TKL toetagu persoone, mitte parteisid.
1992. aasta kevadest sai alguse periood, mil käis intensiivne ettevalmistustöö Põhiseaduse ja rahareformi elluviimiseks. Ees olid taas iseseisva Eesti oma parlamendi valimised, valimistega kaasnenud aktiivsus kõigil poliitilise elu tasanditel.
RETROSPEKTIIV
Gorbatšovi perestroika ja glasnost olid osutunud nagu mingiks äratuseks, võimaluseks mitte ainult mõelda ja sosistada, vaid seda ka avalikult välja öelda, avaldada arvamust, kuulutada tõde. Pool sajandit oli valitsenud vaid üks tõde, kommunismi dogma tõde. Perestroika ja glasnost lubasid teisiti mõelda, küll mitte palju, kuid ikka siiski!
Eestlase ainus unistus ja mure oli iseseisvus. Iseseisvus, millest salamahti oli unistades räägitud, kuidas ja mil viisil seda teoks teha, kas saab see ikka kunagi võimalik olema. Selle nimel oldi riskitud, sõja järel püütud ära kasutada okupatsioonijõudude vahetumise, 1918. aasta iseseisvumise kogemust, oodatud Läänest lubatud Valget laeva. Rääkimata siinkohal üksiküritajate katsetest - heisata siin või seal sinimustvalget, küll kuuse latva või siis korstna otsa. See oli olnud nagu peaga vastu seina jooksmine, kainelt mõtlevale, haritud inimesele pidi see üheselt selge olema. Oli ja leidus ikka tulipäid! Kuid, mis pidi ses peas olema teisiti, et … olla saadetud GULAG-i? Oli see kangelastegu? Vabadusvõitlus? Paraku kujunesid kõik need meeletused vaid vabadustahte meelsusväljenduseks, teateks teisele poole raudset eesriiet rahulolematusest eluga „arenenud” sotsialismi oludes. Nii paljuke oligi sest kasu olnud.
Neis oludes pealekasvanud sõja aja laste põlvkond, kes olid sündinud enne sõda, sõja ajal, või siis vahetult peale sõda, olid pärit eesti kodust, koolihariduse saanud eestiaegse õpetajakoolitusega õpetajatelt. Sõja laste põlvkonnal tuli võtta kanda elu kõikidel tasanditel juba „kuldsetel” kuuekümnendatel, seda eriti majandus- ja kultuurielu juhtimise valdkondades. Teha seda tööd Eesti maad ja rahvast säästval viisil, vastutustundega, hoida eesti keelt ja kultuuri võõra sissetungi eest. Elu tahtis elamist, pere süüa, lapsed koolitamist … Ei saanud ju peale sõda kõik me üle mere, metsa minna, jätta põllud sööti, rahva söömata, loota … loota sõjavõitjaid siinset elu korraldama, juhtima …
ISESEISVUSOTSUSE SÜND
Tarmo Vahter annab dokumentaalse täpsusega edasi iseseisvusotsuse sünnist: (15)
Kell 23.02 näitas hääletuskompuuter tulemust: poolt 69, vastu 0, erapooletuid 0. Nugis luges numbrid ette. „Otsus vastu võetud!“ ütles ta, haaras parema käega enda ees lebava haamri ja virutas sellega vastu lauda. Nüüd tõusid saadikud püsti. Melu oli mõõdukas. Enamikus keskealised mehed, säilitasid nad plaksutades soliidsuse. Vaid mõned venelased jäid istuma, nagu rusutud moega Lebedev. Saalis külalistena viibinud Eesti komitee liikmed läksid Nugist hea töö puhul õnnitlema. Keegi tuli pudeli vahuveiniga. Šampusepokaalide puudumisel läksid käiku suvalised klaasid. Rüütel ja Kelam lõid omavahel kokku. See oli suur leppimine. Täpselt pool aastat tagasi, 20. veebruaril oli Rüütel teatanud kinnisel nõupidamisel, et Kelam on teda ähvardanud: „Kui võimu üle ei anta, tuleb verevalamine.“ Pilt avaldas Rumessenile sügavat muljet: „Ei Rüütel, ei Nugis, ei Lauristin ei läinud teda õnnitlema. Mitte keegi ei läinud Savisaare juurde ja tema ei tulnud ka mitte kellegi juurde.“ Samas, lk 236, pilt klaaside kokkulöömisest.
Aasta oli siis juba 2006, enne augustikuu 23. kuupäeva, kahel nädalavahetusel intervjueeris Margus Saar Vikerraadios Heinz Valku, legendaarse hüüatuse „Ükskord me võidame niikuinii!” autorit, selle ettekandjat. Samast intervjuust lõik (16) Eesti Kongressist, Eesti Komiteest, sõnaga eestikomiteelaste rollist Eesti iseseisvuse taastamise käigus:
Sest, noh, milles oli asi? Eesti Kongressi/Eesti Komitee seisukoht oli, mida nad ka ametlikult dokumentides fikseerisid – Ülemnõukogu on punane okupatsiooniorgan, kes ei tohi tegeleda Eesti riikluse ja Eesti iseseisvuse taastamise probleemidega. Ülemnõukogu hoolitsegu ainult selle eest, et Moskvast tuleks Eestisse piisavalt bensiini ja sigade jõusööta ja kõigest muust asjast hoidku näpud eemale. See kemplemine kestis alates 1990. aasta algusest kuni lõpuni. Meid sõimati kogu aeg punaseks okupatsiooniorganiks ja manitseti, et me ei tohi seda teha ja me ei tohi toda teha …
Siinkohal tõusetub taas küsimus – miks? Jah, meil, sõja aja lastel, on selge vastus: Need, ise endid vabadusvõitlejaiks kuulutanud okupatsiooniperioodi teisitimõtlejad, dissidendid, metsavennad, sinimustvalge kuuse latva või korstna otsa toimetajad – ei olnud suutnud neist keegi, ja ka mitte kunagi, sammukestki tuua Eestile iseseisvust lähemale.
Ja nüüd, Gorbatšovi viinakeelu uimas tulevad kommunistid, hakkavad IME teel perestroika toetamise raames Eestile iseseisvust nõutama! Öölaulupidude, Laulva revolutsiooni, Veretu revolutsiooni, ... iseseisvumise taastamise ajalugu on kirjutatud mitmeti - maha vaikitud, vassitud ja valetatud. Häbimärgistatud, sõimatud, hukka mõistetud, … vangigi pandud. Taas küsiks Rudolf Rimmel:
- Kas meie, kolmekümne seitsmendal sündinud poisid, oleme süüdi, et me kommuniste tapnud ei ole?
Nõukogude Eesti
aastakümnetel majandus- ja kultuurivaldkondi, taluperemehe tarkusest kantud
hoole ja armastusega hoidnud, neid võimaluste piires arendanud sõja aja laste
põlvkond, haritud ja teovõimeline, oli hoidnud läbi okupatsiooniperioodi alles
ja rajanud selle vundamendi, millele võis ja sai rajada taastatud
Eesti riigi. Seda ei mõistnud ei isehakanud vabadusvõitlejad,
samuti ka teatav kildkond väliseestlasi. Ignar Fjuk on meenutanud:
Kuid nagu praegugi, oli tol ajal hulk inimesi, kes kuuldes sõna „kommunist” olid valmis kohe püstoli haarama,” räägib ta hiljem. „Ja ei läinudki kaua, kui raadios „Vaba Euroopa” imestas väliseestlane Riina Kionka, et rääkisin kommunistidest hästi. „Kuidas küll nii võib!? Muidu tore inimene , aga halastab siin kommunistidele, peab ka neid inimesteks,” oli Kionka tige. Niisuguste inimeste jaoks oli loosung „Plats puhtaks!” olulisem Eesti vabaks saamisest.”
Öölaulupidude, Laulva revolutsiooni, Veretu revolutsiooni, … iseseisvuse taastamise ajalugu on kirjutatud mitmeti – maha vaikitud, vassitud ja valetatud. Häbimärgistatud, sõimatud, hukka mõistetud, … vangigi pandud! Taas küsiks Rudolf Rimmel –
- Kas meie kolmekümne seitsmendal sündinud poisid, oleme süüdi, et me kommuniste tapnud ei ole?
Lehte Hainsalu ja Rein Järliku(18) koostatud Mitme tule vahel, 40 autori kirjutistest võime lugeda, kuidas vaatavad ajas tagasi ning arutlevad olnu üle aastatel 1990-1992 tegutsenud parlamendiliikmed, ministrid, riigipea sekretariaadi juhataja. Pöördelise perioodi sündmusi kogu Eestis meenutavad rohkem kui 700 lehekülge ja 300 fotot:
Rein Järlik, „Meie vabaduse mitu nägu”, Tartu 2013 on kogumik seisukohavõtte mälestuskogumiku „Mitme tule vahel” esitluse puhul avaldatud ettekannetest. Kogumik sai retsensendilt tunnustuse ja võeti soojalt vastu esitlusel 19. augustil 2011. Järgmisel päeval olime Toompeale kogunenud, et pidulikult tähistada Eesti riikliku iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva. Seal aga kuulsime, et 20. Augusti Klubi väljaandena poleks niisugune raamat tohtinud üldse ilmuda. Ning kaks kolleegi, kellelt olime kaastööd palunud, teatasid uhkustundega, kui õigesti nad olid talitanud, kui niisugusesse raamatusse kirjutamata jätsid. Väga raske uskuda, et keegi ühe ööga jõudis 700 lehekülge läbi lugeda, järelikult otsiti kogu raamatule karm hinnang üksikutest lõikudest, mida nimeloend aitas kergesti leida. Aga mõni aeg hiljem sain kirja, milles olid ka järgnevad read: Sinu toimetatud „Mitme tule vahel” raamatus on mitmeid võitlevaid kirjutisi (Vello Pohla, Heinz Valk, Jaan Lippmaa), mida mina sel kujul avaldanud ei oleks. Minu meelest viivad need lugejat segadusse, moonutavad sel määral tegelikkust, et oleksid nõudnud kommentaari. Kas oskaks keegi öelda, kuidas oleksime pidanud kommenteerima? Meil kahel ei ole ju tõemonopoli, kui üldse kellelgi on. Neis kolmes kirjutises antakse paari meie kolleegi tegevusele 19. ja 20. augustil üsna negatiivne hinnang, kuid raamatus on mitu kirjutist, milles sama tegevust hoopis vastasmärgiga hinnatakse!
Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Ülo Kaevats (19) kirjeldab samas, Rein Järliku kogumikus ajaloolase kiretu sulega:
Mõne viltumineku eksitee võiksime küll edasi lükkamata lõpetada.
Esiteks
Eestimaa Rahvarinde ametlik nimi ei ole kunagi olnud Rahvarinne perestroika toetuseks ( nt T.Velliste, AK, 23. Veebruaril 2013) või Rahvarinne perestroika toetuseks (nt Eesti Ajaloomuuseumi näitusel, jm).Taktikaline käik totaalse riigi poliitikas üldse löögilepääsemiseks, ja ka ERR esimesel etapil uutmispoliitika sisuline toetamine, ei õigusta kuidagi rauvaliikumise ametliku nime moonutamist
Teiseks
Iseseisvumistee üks ülevamaid hetki oli sinimustvalge lipu heiskamine Pika Hermanni torni 24. Veebruaril 1989. Umbes 100 000 inimest, kes olid tulnud torni ümbruse küngastele, nutsid õnnepisaraid. Sajad tuhanded elasid samu tundeid läbi kodus telerite ees. Minu hinnangul oli enamik eestlasi selleks hetkeks täiesti küpsed iseseisvuseks. Paraku just vabanemistee esimese perioodi emotsionaalses tipus tekkis uus aktiivne vastasseis omade vahel. Seetõttu ei mahu lipuheiskamine ja paljud muud olulised tollased sündmused praeguseni laialt levinud politiseeritud müütidepõhisesse ajalooparadigmasse. Kas kõnealust lipuheiskamist tunnistab Eesti Lipu Seltsi juht nüüd juba ajaloofaktina? Taasiseseisvumispäeva aeg-ajalt ikka veel teatud poliitikute, „arvamusliidrite” ja ajakirjanike poolt põlastavalt Edgaripäevaks nimetamine on kultuurituse tipp. Ja austuse puudumine oma rahava vabaduse vastu. Ning kurjuse impeeriumi olemuse sügav mittemõistmine.
Kolmandaks
Teadusfilosoofina ma tean, et iseseisvuse taastamise käsitlemist räigelt antikommunistlikus paradigmas, antihistorislikult, teoloogiliselt ja rahvusromantiliselt suudab tabada vaid murdosa mitmekihilisest tõest. Vaadanud seda, kuidas eksistentsiaalse murdepeerioodi sündmusi ja arenguloogikat esitavad Mart Laar ja Lauri Vahtre, siis kunagise nende õppejõuna olen ma moraalselt lausa kohustatud kordama, et väheviljaka politiseeritud eelhäälestuse baasilt ei saa ausat ja professionaalselt ajalookäsitust. Soovitan õpetajatele vähemasti nende autorite kirjutatud gümnaasiumi ajalooõpiku kõrvale leida tõelähedasemat kirjavara, nt juba nimetatud lehte Hainsalu ja Rein Järliku koostatud kogumikust „Mitme tule vahel”. Või poliitikuperioodi Heinz Valgu elulooraamatut „Pääsemine helgest tulevikust”. Seda, mida tollal tegi EKPsse kuulunud eestimeelne poliitiline, majandus,- ja kultuurieliit ning paljud võtmepositsioonidel ametnikud, on raske ülehinnata. Must-valge mõttelaadiga antikommunisti jaoks on see lahendamatu paradoks, omamoodi nelinurkne kolmnurk.
Neljandaks
Rahvuslik-konservatiivne juhtpoliitik Mart Laar väitis hiljuti, et rahvuslus on alati olnud vähemuse projekt (Arter, 23. Veebruar 2013). Üha liberaalsemaks muutuvas üleilmastuvas keskkonnasa ongi vist tõesti niimoodi. Kui aga rahvuslust mõistame avara ja avatud identiteediprotsessina, siis Balti tee oli kindlasti siinsete põlisrahvaste absoluutse enamuse vägagi rahvuslik projekt.
Kordan siinkohal ja kriipsutan alla eeltoodust lõigu:
„Seda, mida tollal tegi EKPsse kuulunud eestimeelne poliitiline, majandus- ja kultuurieliit ning paljud võtmepositsioonidel ametnikud, on raske ülehinnata. Must-valge mõttelaadiga antikommunisti jaoks on see lahendamatu paradoks, omamoodi nelinurkne kolmnurk.”
Viitamaks Eesti TKL Juhatusse koopteeritud rajoonide esindajate parteilisuse aspektile: kõik nad olid pidanud omal ajal, tippjuhi ametikohta vastu võttes, omama parteisse kuulumise dokumenti. Paraku just sellelt pinnalt oli eesti poliitiline eliit siis ja on seda isegi täna toonasse komparteisse kuulumise pinnalt lõhki aetud. Kõik see sõja aja laste põlvkond, praktiliselt kogu sõjajärgse perioodi teovõimeline haritlaskond, majandus- ja kultuurieliit pidi, et mitte öelda – oli valdavalt kohustatud, olema seotud komparteiga.
Kelle nimele neist neljakümnest, eeltoodud Eesti TKL Juhatuse nimekirjast, peaksin näpuga näitama ja süüdistama kommunistiks olemises, et oli kompartei liige, et on jätkuvalt veel kommunist?
Aastatel 1988 -1992 Paide Regionaalse Liidu esindaja Eesti Töökollektiivide Liidu Juhatuse juures
Arvo Adelbert
Koeru, Põlendiku, jaanuar 2021
Tekstis tsiteeritud lõikude allikad
1. Taivo Uibo, Vabadusetahtega KGB vastu, lk 30 ja 191
2. Juri Afanasjev, Poliitika, 1989, nr 1
3. Rahva Hääl, 12. oktoober 1988
4. Ülo Vooglaid, Elanikust kodanikuks, 2019, lk 297
5. Kalle Muuli, Vabariigi sünnimärgid, 2013, lk 89
6. Peeter Ernits, Viimane Rüütel, 2017, lk 125, 134
7. Peeter Ernits, Viimane Rüütel, 2017, lk 118
8. Rahva Hääl, 16. november 1988, erinumber
9. Peeter Ernits, Viimane Rüütel, 2017, lk 135
10. Eesti NSV Töökollektiivide liidu pöördumine, 29. november 1988
11. Võitlev Sõna, 29. november 1988
12. Võitlev Sõna, 01. detsember 1988
13. Võitlev Sõna, 26. Jaanuar 1989
14. Edgar Savisaar, Peaminister, 2004, lk 223 – 224
15. Tarmo Vahter, Vaba riigi tulek, 2011 lk 235
17. Margus Saar, Heinz Valgu intervjuu Vikerraadios, august 2006
18. Rein Järlik, Meie vabaduse mitu nägu, 2012, lk 18
19. Rein Järlik, Meie vabaduse mitu nägu, 2012, Ülo Kaevatsi artikkel, lk 243
