Sõja lapsed

SÕJA LAPSED

   37. aasta poiste esmane maailmatunnetus teadvustus läbi sõja, sõjaga seotu tunnetamise ja äratundmise,   mis lapse arusaamades  tundus igapäevasena ja loomulik olema. Sõda oli lapse teadvuses mingil kujul  normaalsus, igapäevase elu loomulik olek.

   Sõda ja sõja kulgu hakkasime mõistma läbi meie vanemate juttude ja nende pealtkuulatud sõjateemaliste arutelude. Esmase informatsioonina talletuski meie teadvusse just see kodune arusaam sõjast ja kõigest muust, mis sõjaoludega otseselt või siis kaudselt kaasas käis. Siit, kodust sai alguse hilisem poliitiline hoiak, millele hakkas  kujunema maailmavaade (täna öeldakse - ilmavaade). Hiljem, juba peale sõda, osutus kooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse (konstitutsioon oli selle õppeaine ametlik nimi)  tundides räägitu  vastuolus olevaks nn koduse käsitlusega sõjasündmustest ja sellega kaasnenud nähtustest. Ühtlasi oli ka pealesõja aeg  ohtlik, kui paljusi asju laste kuuldes kas ei räägitud, või kui ka räägiti, siis ilmtingimata hoiatati ja manitseti kodus kuuldust mitte edasi rääkida.

   Ajad olid toona sellised, et avalike väljaütlemiste pärast, mis ei väljendanud valitsuse ja parteivõimu suhtes poolehoidu,  võis saada rangelt karistatud. Kui ikka keegi kaebas, et see või teine ütles nii või naa halvasti võimude, ehk siis partei ja riigijuhtide aadressil, oli karistus ära teenitud. Ei olnud ka kunst ära teenida võimumeeste retooriliselt esitatud küsimus: „Kas sulle ei meeldi Nõukogude võim?“ Oli õnn, kui see  esitati veel neljasilma vestluses, aga avalikult sellele küsimusele vastamise nõudmine võis aga tähendada juba otsest poliitilist süüdistust, kehtiva võimu suhtes vastasuse märki, millele ilmtingimata pidi järgnema „õiglane“ karistus. Juhtus sedagi, et isiklikke vastuolusid või tülisid klaariti poliitilist laadi valekaebuste esitamise teel. Eks öine koputus uksele tähendas äraviimist, teadagi - kuhu!

   Aeg ei andnud oodata - noorus oli ja on ikkagi õppimise aeg. Mingiks tähiseks kujunes küll ka Stalini surm, mil poliitilised ohjad lõdvemale lasti. Kuigi kõrgkooli sissepääsu enam ei otsustatud vanemate sotsiaalse päritolu põhjal, eeldas ülikoolis õppimine ikkagi võimukuulekust, vähemalt „suupruukimise“ tasemel. Seda siiski üldjuhul. Viiekümnendate lõpu poole oli TPI (Tallinna Polütehniline Instituut) tudengite seas ka Siberist, sealse venekeelse keskharidusega eesti poisse õppima võetud (Heikki Rütman, toanaaber Koskla ühiselamus).  Üheks minu rühmakaaslaseks sai koguni mees, kes oli „natsionalistlikus grupeeringus osalemise“ eest vangilaagris istunud,  peale karistuse kandmist Tartus keskkoli lõpetanud ning ankeediandmetele karistatuse kohta vaatamata TPI üliõpilaseks immatrikuleeritud. Just tema puhul (Rein Liik) rakendus jälitussüsteem aastal 1968, Tsehhoslovakkia sündmuste ajal, mil ta reservohvitserina kordusõppustele kutsuti ja alles siis ešelonist maha tõsteti, kui see oli Liidu piiri ületamas.

  Kuldsed kuuekümnendad. Niisuguseks hinnati pealesõjaaegse jälitamise ja poliitilise surve  lõdvenemist viiekümnendate lõpust peale.

 Kui vahetult peale sõda oli  ettevõtete ja asutuste juhtimine koondatud sõja- ja revolutsiooniveteranide kätte, siis kuuekümnendatest peale elu ise nõudis sõjaväelasliku poliitilise kamandamise stiilis juhtimise asendamist noorema ja ka harituma kaadriga, eriti just majanduselu paljudel juhtimistasanditel. Paraku Nikita Hruštšovi initsiatiivil aset leidnud sõjaväe vähendamise tagajärjel tööta jäänud polkovnikud said jällegi suunatud „rahvamajanduse juhtiva kaadri tugevdamiseks“.

  Autokateedri juhataja, kauaaegne Mehaanikateaduskonna dekaan, Eugen Soonvald seadis meile, 1962. aasta lõpetajatele, automeestele eesmärgi - teie  olete need mehed, kes te vahetate välja autobaaside eesotsast polkovnikud. Polkovnik oli üldjuhul venelane, loomulikult ka parteilane. Just sest viimasest tuleneski kompromissivalmidus, kuna „eesotsas  olemiseks“  oli  parteipilet nõutav. Meie eas rahulduti küll veel noorsooühingu (komsomoli) liikmepiletiga taskus. Rahva keelepruugis  tähendas see aga peatset parteilase „leivaraamatu“ omandamist.  Selles seisneski dotsent Soonvaldi selgesõnalise sõnumi  kreedo: ei saanud ju pidada normaalseks elu Eestis, kus asutuste-ettevõtete tööd juhivad vaid umbkeelsed venelased. Ja just tänu kompromissile ses „leivaraamatu“ omamise asjas säilis kahe Kingissepa nimega linnade kardinaalne  erinevus - üks siinsamas, mõnikümmend kilomeetrit Narvast, teine Saaremaal, praegune Kuressaare.

   Soonvaldi „kreedo“ meie kaasaegse, mõni aasta hiljem,  samuti Vändra Keskkooli lõpetanud Elle Eha, Ugala näitleja kuue- ja seitsmekümnendatel, elulooraamatu  „TÄHED PANEVAD ILMARUUMI SÄRAMA“, Viljandi, 2014 lehekülgedelt:

   LK 36 …

   Kaarup naeratas kummaliselt. Siis küsis ta:  „Kuidas sa astusid komnooreks, kui su isa oli Siberisse saadetud ja ema peitis kapinurgas sinimustvalget? Kuidas isa selle peale vaatas? Kuidas ema seda vastu võttis?“ Nägin ta silmis suurt ärevust.

„Olen seda endaltki tuhat korda küsinud: kas ma tegin õigesti? Ei, isa ei tahtnud seda. Aga ta ei surunud kunagi oma arvamust peale. Ta ei rääkinud kunagi oma vanglakannatustest. Südames ta muidugi  elas seda raskesti üle, et olin pioneer, hiljem komnoor. Ema leppis vaikselt kõigega, sest rääkisin talle, miks ma sellise otsuse langetasin. Oma klassis olin vist küll esimeste hulgas. … … … Kooli lõpetades olime kõik, terve klass komnoored. Ja me teadsime, mille nimel me seda tegime - parema, ilusama, targema Eesti nimel! Isale ütlesin:  „Mina lähen teist teed, sest hoolimata kõigest peame edasi minema. Kui me, käed rüpes, seisame, variseb ju kogu meie kultuur kokku. Nii oli meile kõnelenud noor klassijuhataja. Nii oli õpetanud meid meie armastatud noor direktor Kalju Pilt. Kui meie ise ei seisa oma keele, oma rahva, oma kultuuri eest - siis sulab meie rahvas oma rõhujatega ja kaob Eestimaa.“

Kaarup kuulas mind ja ma nägin, et äkki selgines temas midagi. „Tähendab, et noored arvavad, et teisiti pole võimalik. Et vastu minnes sellele diktatuurile me kaotame. Et kaasa minnes süsteemiga saame etteotsa õiged mehed.?“

„Jah, nii ma arvan.“

„Vaata Elle, ka mina olen nii mõelnud, et nurgas istudes ei saa midagi teha. Ega me Satsiga naljapärast oma teatrit looma hakanud. Me ei tahtnud alla vanduda.“