Alljärgneva Järelehüüde Enn Sarapile adresseerisin Järva Teataja toimetaja TIIT REINEBERGI nimele 15. detsembri [pühapäev]õhtul ja kordasin veel 17. detsembril [teisipäev], sest järelehüüe ei olnud ilmunud ei veebis ega ka Järva Teataja ilmumise päeval, so teisipäeval. 

Kolmapäeval helstati mulle numbrilt 5156337 ja öeldi kiirustades midagi mulle arusaamatut ja pandi toru ära. Kuna ka järgmisel Järva Teataja ilmumise päeval ei leidnud saadetud Järelehüüet, helistansin tagasi mulle tundmatule numbrile ja tundsin huvi, et kes ja mis asjaoludel on sellelt numbrilt mulle helistanud. Selgus, et oligi olnud Erik Järva Teatajast, kes olla soovinud mulle teatada, et Järelehüüe jäi ilmumata kuna see olevat  hiljaks jäänud. Ei laskunud vaidlusse - mis on "liiga hilja".

Arvata võib, et Järelehüüde sisus sisalduva poliitilise sõnumi hoiak ei olnud Postimehele alluva Järva Teatajale  ideoloogiliselt vastuvõetav. 

Kõnesoleva 40-kirja originaaleksemplari, mis oli mul säilitatud, andsin tagasi Ruthile Ennu sarga juures, Tallinna Toomkirikus, sooviga see Ennu arhiivi paigutada.

Järelehüüe Enn Sarapile

13. detsembril sängitasime kunagise Paide Autobaasi nr 10 kauase direktor Enn Sarapi (1. september 1945 – 06. detsember 2019) Tallinna Metsakalmistul viimsele puhkepaigale.

Laulva revolutsiooni aegadel sai Enn Sarapist Tiit Vähi Valitsuse transpordiminister, hiljem Tallinna Sadama juht.

Soovin siinkohal meenutada üht  kohtumist Ennuga 1980. aasta  novembris, toona loomulikult saladusse jäänud seika,  üht  paljudest majandusjuhtide omavahelistest kokkusaamistest. Neid oli igasuguseid, ametlikult korraldatuid, kus tuli reglemendi kohaselt kohal olla, aga ka omaalgatuslikke, sõprade ja mõttekaaslaste omavahelisi jutuajamisi. Neid oli piisavalt palju, sest nii mõndagi, mis maailmas toimus või siis ka  lähikonnas, siin Eestis aset oli leidnud, sai teatavaks just neis mitteametlikes kokkusaamistes.

Niisiis tuli toonase Koeru Autoremonditehase direktor Arvo Adelbert läbi kolleegi, Paide Autobaasi direktori Enn Sarapi juurest, kes seda enam mäletab – mil põhjusel. Autobaasi direktori kabineti nurgas oli, kui mitte kaks, siis üks sotsvõistluse rändpunalipp kindlasti. Seltsimehed direktorid rääkisid päevakajalistel teemadel, siit ja sealt kuuldust ning toimunust. Sekka ka omapoolseid hinnanguid ja seisukohavõtte kuuldu või toimunu suhtes. Kuskilt sahtlist või siis Ennu taskust ilmus tema lauale   suitsupaberile trükitud dokument, mitmel A-4 lehel. Enn lükkas selle minu poole ja sõnas, et see on pikem lugu, pane tasku, eks hiljem loed. Nii seegi kord, said jutud räägitud ja asjad aetud.

Selle 5-leheküljelise dokumendi pealdises seisis:

Ajalehtedele „Pravda”, „Rahva Hääl”

                              ja „Sovetskaja Estonia”

Avalik kiri Eesti NSV-st.

        14. oktoobril 1980.a.  ilmus Eesti NSV ajakirjanduses ETA teadaanne „Vabariigi Prokuratuurist”:

„Seoses viimasel ajal Tallinnas aset leidnud jämedate avaliku korra rikkumistega noorukite gruppide poolt, mis on kutsunud töötajates esile õigustatud nördimuse ja  rahulolematuse, on ENSV Prokuratuur algatanud kriminaalasja …”

„Kai trükkis minu jaoks õhukesele maisipaberile kaks  k o o p i a t  40 kirjast. See oli pärast õpilasrahutusi 1980. aasta sügisel. Ta ei küsinud, miks. Ta mõistis sõnadeta, sest oli samuti Siberi koolitusega. Ülo Vooglaid on meenutanud, et tema „Demagoogia“, mille  kokkukirjutamisel mul oli au pealtvaatajana kaasa teha, oleks jäänudki käsikirja, kui  mina selle trükkimist enda peale poleks võtnud. „Demagoogia“ käsikiri saigi masinakirjas trükitud.”

Eeltoodu on katke minu mälestusteraamatust „Koeru autoremonditehase aja lugu”, Koeru Haridus- ja Kultuuriselts, 2016.

Siin, toodud katkes, on hõrendatult rõhutatud „k o o p i a”. Olgu tähendatud, et minu  käsikirjas oli  sõnaselgelt veel peale  trükieelset lugemist seal olnud        „k a k s   m a s i n a t ä i t”, mis siis oli toimetatud „k a h e k s _ k o o p i a k s ”.  Ju siis täna  punasteks direktoriteks ja  paruniteks sõimatud majandusjuhtide toonase   rolli täitmise tänane ideelis-poliitiline käsitlus ei luba  nende toonast tegevust ses võtmes esitada. Ja kui siiski, siis võimalikult pisendavalt, kui ikka maha ei saa vaikida, nagu käesolevast ilmnes.  

Peatselt oli see, iseeneslikult Neljakümne kirjaks pealkirjastatud dokument pea avalik saladus. Saladuseks jäid selle levitajad. Ma ei ole  seda  kunagi küsinud Sarapilt – kust tema selle sai. Ega ma ka koostanud ise minu sekretäri trükitud 10 … 12 eksemplari kohta jaotamise nimekirja. Tol ajal käis Koeru tehase direktori jutul väga palju ettevõtete juhte, sest auto remondi küsimus oli iga ettevõtte juhi isiklik mure, kui mitte tema au-asi.

Nende kohtumiste  põhjal söandan väita – ma polnud  toonaste majandusjuhtide hulgas kohanud kunagi elusat kommunisti.

Lugupeetud kolleeg ja mõttekaaslane Enn, puhka rahus!

Kunagise Koeru Autoremonditehase direktor

Arvo Adelbert

Koerus, 17. detsembril 2019

Eestimaa palve

Elle Eha-Are

Meie isa, kes Sa oled taevas,

jälle seisan palves Sinu ees.

Ikka veel mu rahvas raskes vaevas

pimedana paindub piitsa ees.

Pühitsetud olgu Sinu nimi

selle rahva südames ja suus,

kes saab leiva vastu palja kivi,

okastraat on otsapidi luus …

Meie igapäevast leiba meile anna,

jäta meile meie isamaa,

et me lastel oleks pea kus panna,

et meist keegi poleks koduta.

Anna andeks meile meie võlad,

vabasta meid vaenuhüüdudest.

Ühenda Sa eesti meeste õlad

rahulikus elupüüdluses.

Ära saada kiusatuse sisse.

Sa ju näed, kuis veri ihkab verd!

Saada rahu rahva olemisse,

anna jõudu hoida maad ja merd

Tulgu Sinu riik! Ja tulgu vägi!

Oma risti luba kanda veel!

Paistku Pandivere, püha Munamägi!

Jäta meile meie emakeel,

milles öelda: igavesti aamen

siis, kui peres sünd või pulm või kirst.

Anna armastuse jõudu Eestimaale!

Tõsta õnnistuseks oma püha rist!

Elle Eha poolt ette kantud Carl-Robert Jakobsoni kalmul, kevadel 1988.