Eestlase ajaloo õppetunnid

   Lembitu. Kõigis maakonnis hakati aru saama, et sakslane oli  nende ühine vaenlane, ja ühtlasi äratundmisele jõudma, et üksikult talle vastu panna  ei suudeta. Seepeale kogunes 1217. aastal  Läti Henriku  järgi Lembitu kutsel  sakslaste vastu esimest korda kogu Manner-Eestist ühine malev  Sakalasse ja astus siin madisepäeval, 21. septembril avalikus väljalahingus neile vastu. Kuigi see esimene eestlaste ühine vastupanukatse täiesti äpardus ja siin ühes paljude teistega ka Lembitu ise langes, jääb ometi temale see au, et ta selle ühise ettevõtte algatajaks oli, tõendades seega, et omaaja eestlaste vanemate hulgas oli üks neid, kes mitte ainult oma algatusvõime ja visadusega olid isiklikult tublid, vaid ka laiemat silmaringi omasid ja üldist seisukorda teatava määrani  oskasid hinnata.                                                                                    [Eesti biograafiline leksikon, K/Ü Loodus, 1929, lk 259;Läti Henriku kroonika, W.Arndt,  Genn, Luiga ]

   Jüriöö ülestõus. Talupoegade seisukorra äärmise viletsuse tagajärjena tekkis Harjus  1343. aastal mäss, mille ohvriks said kõik eestlaste kätte langenud võõrad. Rahva poolt valitud juhtidega eesotsas liikus eestlaste vägi Tallinna alla. Eestlaste vastuhakkamine sai seda hädaohtlikuma iseloomu, et nad Rootsi võimudelt  Viiburis ja Turus ning Pihkva venelastelt olid abi otsinud, mida need ka olid valmis andma. Paidesse põgenenud sakslaste, nende hulgas ka Tallinna piiskopi , palvel tuli appi  ordumeister Burchard von Dreileben, kellel väed tol korral Pihkva vastaseks võitluseks just koos olid. Dreileben oli 4. mail Paides, kuhu läbirääkimisteks olid kutsutud Eesti väejuhid-saadikud ühes saatjatega. Nad peeti ülekohtuselt kinni  ja raiuti tükkideks, kui nad meelepahas neile antud julgeoleku –tõotuse murdmise pärast  vastu hakkasid. [ … ] Sakslased olid mässu mahasurumisel hirmsa töö teinud: alguses tapeti kõik, kes ette juhtusid,  pärast hakati hukkamisel piiri pidama, et enesele töötegijaid orje säästa. Suure Eesti mässu mahasurumine on tumedamaid ja verisemaid lehekülgi ajaloos.  Mõningais allikais on seda tapatööd ka genotsiidiks nimetatud.                 [EBL, lk 71, v.Th.Hirsch, H.G.Porthan, M.Pauli Juusten…, lk 71]

   President Ilves kehtestas aastate eest nn veteranide päeva tähistamise ja nimetas selle tähtpäeva tähistamise päevaks jüripäeva, 23. aprilli, mis on ilmselt läbi sajandite, põlvest põlve eestlaste Jüriöö ülestõusu päevana jüripäeval tähistamist leidnud.

   Nystadi (Uusikaupungi) rahuga lõpeb 1721 Põhjasõda. Rootsi  kaotab Ingerimaa ja Liivimaa Venemaale. Liivimaal,  mis jagatakse Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks, saavutab balti saksa aadel suuremad võimalused oma võimupiiride laiendamiseks.                

[Arvo Mägi, Euroopa rahvaste ajaraamat, koolibri, 1992, lk 102.]

   1905. aasta revolutsioon Venemaal haarab ka Balti kubermange. Seal liitub sotsiaalse rahulolematusega rahvuslik  vastuolu  eestlaste-lätlaste ja balti saksa mõisnike vahel. Esitatakse nõudmisi ja põletatakse mõisaid. [ samas, lk 135 ] 

   

   1914 – 1918 Esimene maailmasõda, 1918 Eesti ja Läti kuulutavad end iseseisvaks. Saksa väed tõmbuvad Baltikumist välja. Eestlased ja lätlased võitlevad Vene kommunistlike  vägedega, kus on kaasas ka kommunistlikke eestlasi ja lätlasi, et säilitada iseseisvust. 1920 sõlmivad Eesti [ Tartu rahu ] ja Läti Venemaaga rahu. 1924 kommunistid teostavad Eestis  ebaõnnestuva  riigipöördekatse.    [ samas, lk 138 ]

   1934 Winston Churchill  hoiatab inglasi natside eest, hoiatustel pole palju mõju. Inglismaa relvastub aeglaselt. [ samas, lk 146 ]

   1934. aasta märtsis Eesti riigivanem Konstantin Päts likvideerib autoritaarsete tendentsidega  vabadussõjalaste liikumise ja keelab esialgselt  erakondade tegevuse.  Kaks kuud hiljem toimub taoline  poliitiline operatsioon  Lätis  president Karlis Ulmanise juhtimisel. Mõlemad sündmused peegeldavad   Euroopas valitsevat enam või vähem radikaalset  parempoolset poliitilist suunda.          [ samas lk 146.]  

                     

    Winston Churchill,  Briti valitsusel tuli täie tõsidusega kaaluda Poolale ja Rumeeniale  antud garantiide praktilisi tagajärgi. Mõlemal tagatiste süsteemil oli sõjalist väärtust ainult usaldusliku kokkuleppe raames Venemaaga. Nimelt sel eesmärgil alustati lõpuks 15. aprillil Moskvas läbirääkimisi Briti suursaadiku  ja härra Litvinovi vahel. Arvestades senist suhtumist Nõukogude valitsusse, ei saanud neist läbirääkimistest nüüd enam kuigi palju oodata, kuid 16. aprillil  tegi Nõukogude pool siiski ametliku ettepaneku, mille teksti ei avaldatud ja mis nägi ette Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSVL-i ühisrinde moodustamise ning vastastikuse abiandmise.  Veel enam, need kolm riiki ja lisaks võimaluse korral ka Poola oleks vastavalt sellele ettepanekule andnud garantii Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, keda ähvardas Saksa agressioon. Takistuseks sellise kokkuleppe sõlmimisele olid aga needsamad piiririigid ise, kes kartsid, et Nõukogude abi vastuvõtmiseks ja kaitseks sakslaste eest tuleb neil Nõukogude armeed oma territooriumilt läbi lasta, et seeläbi lülitatakse nad lõpuks kommunistlikku Nõukogude süsteemi, mille vihased vastased nad kõik olid. Poola, Rumeenia, S o o m e  ja kolm B a l t i   riiki ei teadnud, kumba rohkem karta  -  kas Saksa a g r e s s o r e i d  või Venemaa p ä ä s t j a i d . Nimelt see kohutav dilemma halvas Briti ja Prantsuse poliitika. [ … ] Loiult kulgevate läbirääkimiste sõlmküsimuseks oli Poola ja Balti riikide (sh Soome) soovimatus otsida Nõukogude Liidult  pääsu Saksamaa eest; ja siin ei andnud kõnelused mingeid tulemusi. Oma 13. juuni juhtkirjas oli „Pravda” juba kuulutanud , et Soome, Eesti ja Läti  usaldusväärne neutraliteet on Nõukogude Liidu julgeoleku seisukohalt olulise tähtsusega.  Ja nimetatud riikide julgeolek, jätkas „Pravda” , olevat esmatähtis ka Inglismaale ja Prantsusmaale, mida tunnistab „isegi niisugune poliitik nagu mr. Churchill”.[ … ] Kuna Poola ja Rumeenia keeldusid  Nõukogude vägesid läbi laskmast, jooksis sõjaline konverents peagi karile. Poolakad formuleerisid oma hoiakut nii: „Sakslased ähvardavad võtta meilt vabaduse, venelased aga hinge.”   Kuna kavandatud kolmikliidust Suurbritannia ja Prantsusmaaga ei saanud 1939. aasta suvel asja, siis tegi Nõukogude Liit kannapöörde, sõlmides 23. augustil Saksamaaga mittekallaletungilepingu ja salakokkuleppe, millega jagati ära mõjusfäärid Ida-Euroopas.

Kui Venemaa oli koos Saksamaaga Poola ära jaotanud, sõlmis ta järgmise sammuna Eesti, Läti ja Leeduga kolm vastastikuse abistamise pakti.

Niipea kui Saksamaa astus sõtta Inglismaa ja Prantsusmaaga, asus Nõukogude Venemaa vastavalt Saksamaaga sõlmitud pakti vaimule riivistama läänepoolseid sissepääsuteid Nõukogude Liidu territooriumile. Üks neist lähtus Ida-Preisimaalt ja kulges läbi Balti riikide; teine läks Soome lahe kaudu, kolmas tee läks läbi Soome enda ja üle Karjala maakitsuse, jõudes välja punkti, kus Soome piir oli ainult kahekümne miili kaugusel Leningradi äärelinnadest. Sovjetid ei olnud unustanud ohtusid, mis ähvardasid Leningradi 1919. aastal. Isegi Koltšaki Vene valgete valitsus oli omal ajal teatanud Pariisi rahukonverentsile, et Venemaa pealinna kaitseks on hädasti vaja baase Balti riikides ja Soomes. Sedasama mõtet oli arendanud Stalin läbirääkimistel Briti ja Prantsuse missiooniga 1939. aasta suvel," meenutas Churchill, rõhutades taas, et "nende väikeste neutraalsete riikide hirmud osutusid takistuseks Inglismaa ja Prantsusmaa liidulepingule Venemaaga ja sillutasid teed Molotovi-Ribbentropi paktile.

„Stalin tegutses aega raiskamata. 24. septembril kutsuti Eesti välisminister Moskvasse ja nelja päeva pärast kirjutas tema valitsus alla vastastikuse abistamise paktile, mis andis venelastele õiguse paigutada Eestis võtmepositsioonidele oma garnisonid. 21. oktoobriks oli Punaarmee koos õhujõududega ennast seal juba sisse seadnud," märkis Churchill. "Sama menetlust kasutati samal ajal Lätis, ja Nõukogude garnisonid ilmusid ka Leedusse. Sellega oli lõunapoolne tee Leningradi ja pool Soome lahte võimalike Saksa ambitsioonide puhuks Nõukogude sõjajõudude poolt tõkestatud. Nüüd jäi veel juurdepääsutee läbi Soome."

Soomes asjad nii libedalt ei läinud, aga Eesti, Läti ja Leedu saatus oli juba otsustatud. Kas Balti riikidel oleks läinud kokkuvõttes paremini, kui 1939. aastal sündinuks Churchilli soovitud kolmikliit, seda me teada ei saa, sest ajalugu oleks’eid ei tunne.

[Winston S. Churchill, The Second World War, Volume I, THE GATHERING STORM, 1948;  Tormihoiatus,  Varrak 1995 lk 277 … 294]

Just see viimatiöeldu oleks õiglane etteheide Konstantin Pätsile!  Magnus Ilmjärve  „Hääletu alistumise”  900 leheküljelt me seda ei leia.

    Magnus Ilmjärv : Koosoleku lõpus ütles president, et tema peab lepingu sõlmimist Nõukogude Liiduga paratamatuks, kuna eesti rahvas ja riik tuleb viia tervena läbi puhkenud sõjast.  Kui puhkeks sõda Nõukogude Liiduga, pole võimalik selgitada rahvale selle põhjust, kuna Nõukogude Liit pakub Eestile liitu ja kaitset. Just sellel istungil, mitte Riigikogu komisjonide koosolekul langetati otsus Nõukogude nõudmised vastu võtta ja volitati välisministrit vastastikuse abistamise leping sõlmida ja alla kirjutada. Välisminister lahkus koosolekult enne selle lõppu, et teatada Nõukogude saadikule valitsuse otsusest.  Nikitin telegrafeeris sellest vestlusest Moskvasse: „Selter teatas mulle just praegu , et kell 6 õhtul on neil  … istung ja pärast seda võib ta sõita Moskvasse.“ [ … ]  Tegemist oli Riigivolikogu Riiginõukogu liikmete informeerimisega. Informatsiooni valdavad valitsuse liikmed kirjeldasid koosolekul täiesti  lootusetut olukorda ja väitsid, et abi naaberriikidelt oli otsitud tagajärjetult. Rõhutati, et leping tuleb sõlmida kiiresti. Ka siin põhjendati  vajadust leping sooviga säästa rahvast sõja koledustest.                                              [Magnus Ilmjärv, „Hääletu alistumine”, lk 620 ]

   Küllo Arjakas, Heino Arumäe, Tiit Arumäe, Rein Helme,                               Molotovi – Ribbentropi paktist baaside lepinguni,Tallinn,Perioodika, 1989

Baasidelepingu sõlmimise „eelmängust”  protokollilises vormis .

Nõukogude-Inglise-Prantsuse läbirääkimised ja Balti riikide garanteerimise küsimus

1939. aasta aprilli keskpaiku jõudsid Nõukogude-Inglise-Prantsuse kontaktid uude faasi. 14. aprillil pöördus Inglise valitsus Nõukogude valitsuse poole küsimusega, kas see on nõus tegema avaldust selle kohta, et Nõukogude Liit on valmis abistama agressiooni ohvriks langenud naaberriike Euroopas juhul, kui need osutavad agressorile vastupanu ja peavad Nõukogude Liidu abi soovitavaks. Samal päeval tegi Prantsuse välisminister G. Bonnet ettepaneku  täiendada 2.mail 1935 sõlmitud  Nõukogude-Prantsuse  vastastikuse abistamise pakti selliselt, et Nõukogude Liit osutaks Prantsusmaale abi ka siis kui viimane osutuks Poolale ja Rumeeniale antud abi tagajärjel Saksamaaga sõjas olevaks.

Vastuseks kõnesolevatele ettepanekutele tegi Nõukogude valitsus 17. aprillil ettepaneku sõlmida vastastikuse abistamise pakt Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liidu vahel, kusjuures nähti ette abi osutamine NSV Liidu piiririikidele Soomele, Eestile, Lätile, Poolale ja Rumeeniale.

Järgnenud läbirääkimiste käigus minetas Prantsusmaa oma iseseisva osa  ja läbirääkimisi peeti peamiselt Londoni ja Moskva vahel. Lääne riigitegelased pidasid läbirääkimisi kõheldes ja venitades, püüdes esialgu asetada Nõukogude Liitu ebavõrsesse olukorda: saavutada, et Nõukogude Liidu kohustused  oleksid võimalikult suured, vastu pakkuda aga võimalikult vähe. Rahvusvahelise olukorra pideva teravnemise tingimustes tehti aga Londoni ja Pariisi poolt üha uusi järeleandmisi. Sama kehtib ka läbirääkimiste kohta Balti riikide garanteerimise üle. Esialgu taotlesid London ja Pariis  Nõukogude Liidu garantiisid  ainult Poolale ja Rumeeniale, kuid mitte Balti riikidele. Seevastu Moskva nõudis resoluutselt, et Nõukogude Liidu läänepiirile  ei tohi jääda ainsatki garanteerimata riiki ning et garantiid tuleb anda ka Soomele, Eestile ja Lätile. [ … ]

Võitluses Balti riikide garanteerimise vastu rõhutasid Eesti esindajad ka seda, et garantiidega nõustumine tähendaks liitumist  Nõukogude-Inglise-Prantsuse blokiga Saksamaa vastu, mis oleks vastuolus Eesti erapooletuse printsiibiga.  [ … ]

Eesti diplomaadid väitsid reas Euroopa pealinnades, et kokkuleppe sõlmimine Nõukogude ettepanekute alusel tähendaks Nõukogude valitsusele vabade käte andmist Balti riikide suhtes. Sellisel juhul jääks  Nõukogude valitsusele võimalus ise otsustada kaudse agressiooni toimumise üle ning suvalisel ettekäändel astuda Balti riikide suhtes  igasuguseid samme. Samasugusel seisukohal oli ka praktiliselt  kogu Eesti ajakirjandus, kus Balti riikide garanteerimisele ja kaudse  agressiooni probleemidele pühendati äärmiselt palju tähelepanu.  [ lk 37]

7. juunil 1939 kirjutatakse Berliinis alla Eesti Saksa mittekallaletungi leping Karl Selteri ja Joachim von Ribbentropi poolt, mille  „Artikkel 1. ütleb: Eesti Vabariik ja Saksa Riik ei asu ühelgi  juhul teineteise vastu sõdima ega mingit muud laadi vägivalda tarvitama.  Juhul kui mõni kolmas riik peaks alustama 1-ses lõikes tähendatud iseloomuga aktsiooni ühe lepinguosalise vastu, teine lepinguosaline ei toeta mingil viisil seesugust aktsiooni.” [ lk  64 ]

Järgnevalt [ lk 39 – 55 ]  refereeritakse selles peatükis dokumente aktiivsest diplomaatilisest kirjavahetusest asjaosaliste – Moskva, Londoni ja Pariisi vahel aprillist kuni ...

 … ühes viimases neist kahekümnest refereeritust – Inglise välisministri telegrammis  Londonist, 20. augustil 1939 Inglise suursaadikule Varssavis:

1. „Kui  Poola valitsuse lõplik otsus  osutub ebasoodsaks [joonealune täpsustus: kõne all on Nõukogude valitsuse taotlus lubada Nõukogude Liidu relvajõududel läbida sõja korral Poola territoorium.], siis kujuneb olukord  väga tõsiseks. Nõukogude  valitsus leiab, et  on kasutu jätkata sõjalisi läbirääkimisi, kuni pole  saadud vastust ja seetõttu on Moskva läbirääkimised  mõneks päevaks edasi lükatud. Kui vastus on eitav, siis läbirääkimised tõenäoliselt katkevad täiesti ning Suurbritannia ja  Prantsusmaa püüded saavutada Nõukogude Liiduga kokkulepe ebaõnnestub. Ma olen veendunud, et selline ebaõnnestumine õhutab hr. Hitlerit  alustama sõda, milles Poolale  langeb esimese kallaletungi  peamine raskus. Teiselt poolt olen ma täiesti veendunud, et Nõukogude Liiduga sõjalis-poliitilise liidu sõlmimise eesmärgiks on teda sõjast eemale hoida. [ … ]

5. Ma olen õnnelik, kui Teie esitate need kaalutlused täie tõsidusega hr. Beckile. [ Poola välisminister ] Me elame üle väga kriitilist hetke, kus tema otsus võib osutuda otsustavaks teguriks.                                                             Korratud Pariisi ja Moskvasse.  [ Halifax ]  [ lk 53 ]

NSVL ja Eesti vastastikuse abistamise lepingu sõlmimise üksikasju käsitlev peatükk  ses   „Dokumentide ja materjalide” kogumikus põhineb Karl Selteri protokollilisele  üleskirjutusele, milles on ära toodud ka  Selteri 28. septembril Kremlis aset leidnud kohtumine Ribbentropiga, kes pidas samaaegselt NSV Liidu – Saksa vahel peetavaid läbirääkimisi, tulenevalt Poola hävingust alanud [ Teises maailma- ]sõjas: 

„Koosolek lõpeb kell 15. Järgmine koosolek määratakse kell 21. Koosoleku ruumist väljudes kohtasime ooteruumis Saksa välisminister Ribbentroppi, kes viibis seal ühes Gaussiga, Schulenburgiga  j.t. Selter tervitas kättpidi Ribbentroppi ja Gaussi, Rei – Schulenburgi.”

Edasistest arengutest räägivad üldtuntud kuupäevad ja  ajalooliste sündmuste nimed   23. august – MRP, 1. september Saksamaa ründab Poolat, 17. september, Nõukogude Liit ründab Poolat idast, siis septembri lõpul  kaubandusläbirääkimisteks Moskvasse kutsutud Eesti Vabariigi välisminister Karl Selter  seatakse Eestiga Baasidelepingu sõlmimise vajaduse kohustuse ette,  kõik see on laiale avalikkusele juba tuttav ja kättesaadav.  

  Ja just see,  Arjakase „MRP-st baaside lepinguni”, alapealkirjaga „Dokumente ja materjale”, annab sootuks teistsuguse  pildi Teise maailmasõja saamisloost  kui seda Ilmjärve „Hääletu alistumine”.  Seda eelkõige Eesti ja teiste Balti riikide soovimatuse tõttu  ühineda lääneriikide pakutud sõjalise koostöölepinguga. 

Balti riikidest, koos Soome, Poola ja Rumeeniaga, oleks saanud sel juhul Hitleri-vastase  koalitsiooni võrdväärsed liitlased.     Kas Balti riikidel oleks läinud kokkuvõttes paremini, kui 1939. aastal sündinuks [ Churchilli] soovitud kolmikliit, seda me teada ei saa, sest ajalugu oleks’eid ei tunne. 

Raadiokõnes 1. oktoobril 1939 ütles Churchill järgmist:  „Venemaa on ajanud hoolimatut omakasupoliitikat. Me oleksime soovinud näha Vene armeesid nende praegusel paiknemisjoonel Poola sõprade ja liitlastena, mitte sissetungijatena. Aga Vene armeede asumine sellele  joonele  oli natsliku ähvarduse olukorras Venemaa julgeoleku seisukohalt ilmselt vajalik. Igatahes on selline joon nüüd  olemaas ning on tekkinud Idarinne, mida natslik Saksamaa ei julge rünnata.” [samas, lk 339]

12. oktoobril olid needsamad, Vene väed  juba ka Eestis. Siinkohal saigi tehtud see ajalooline viga, et ei sündinud lääneliitlastega ühist, Hitleri-vastast liitu, kuhu Eesti ja teised, toona veel iseseisvad Balti riigid,  oleksid võrdselt Inglise- ja Prantsusmaaga, riikidena kuulunud.

Ja kui just seda  kõike ka veel tänagi Venemaa president Putin oma aastalõpu suurkõnes ikkagi meenutas, siis ütleme, et ta sorib ajaloo prügikastis. Jah, see on piinlik kõigile veel tänagi, Teise maailmasõja võidu 75. aastapäeva künnisel.

Kui siis  ikkagi Eesti Vabariigi presidenti Pätsi süüdistada, siis vaid selles, et ta uskus neutraliteedipoliitika jõusse ning pidi tunnistama isegi selle poliitika jõuetust.

Nõukogude liit ründab novembris ülekaalukate jõududega Soomet [Talvesõda]  Soome ei ole nõus loovutama Nõukogude Liidule selle soovitud maa-alasid.  Alguses on soomlased kaitsevõitluses edukad, eriti rinde põhjaosas.  [Arvo Mägi, Euroopa rahvaste ajaraamat, Koolibri, 1992, lk 149.]

Sõda.  Sõda. Sõda!

Terve põlvkond sõja aja  ja sõjajärgsete põlvkondade lapsi on üles kasvanud, õppinud ja tööd teinud, teinud seda mida  ei ole  ette kirjutatud: on alles hoidnud eesti keele ja kombed,  ehitatud ja hoitud seda, millele võis rajada taas oma, Eesti riigi.

Meile oli Tammsaare ikka  alles: „Tee tööd ja näe vaeva,  siis tuleb armastus.”

 Iseseisvuse kaotuse ja sõjajärgsele  taastamistööle järgnenud „arenenud” sotsialismi ehitamine jõudis Gorbatšovi perestroikaga oma loomuliku lõpu perioodi. 

   Rein Veidemann:  Proloog mängitakse ette loomeliitude ühispleenumiga 1.- 2. aprillil 1988. Kunstnik Heinz Valk kuulutab seal:  „… võidelgem selle eest, et perestroika esimeseks mõjuvaks võiduks Eestis saaks meie riikliku iseseisvuse taastamine.” 13. aprilli õhtul on Eesti Televisioonis järjekordne „Mõtleme veel” saade. Kahes stuudios kümnekonna inimese vahel toimuvat vestlust juhatavad teleajakirjanikud Hagi Šein, Rein Järlik ja Feliks Undusk. Teiste stuudiokülaliste hulgas istuvad  Edgar Savisaar, Heinz Valk, juriidikaajakirja Õigus peatoimetaja Lembit Koik, ajakirjanikud Ott Kool, Renita Timak, õppejõud Viktor Palm, insener Vello Saatpalu, Eesti esimese eraettevõtte Kodamu direktor, hilisem Tallinna linnapea Jaak Tamm, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik Madis Tammik  ja Ustav Oja.

„Mõtleme veel” on nendel  kuudel populaarseim telesaade, mida jälgivad stuudio otsepildis sajad tuhanded silmapaarid ja kuhu saab helistada. Otsepilt ja heli tähendasid seda, et puudus võimalus salvestatud saadetega  kaasnevaks eeltsensuuriks. Saate teises osas üllataski Savisaar nii saatejuhte kui ka vaatajaid üleskutsega luua perestroika  toetuseks demokraatlik liikumine  –  Rahvarinne. Pärast saadet jäädakse stuudiosse, kus ööl vastu 14. aprilli  koostatakse Rahvarinde deklaratsioon ning moodustatakse Rahvarinde initsiatiivgrupp. [ …]

Järgmistel nädalatel levib sõna Rahvarinne kulutulena üle Eesti. Ajalehed, uudistesaated raadios ja televisioonis kirendavad toetusavaldustest. 42 aastat kestnud nõukogude režiimi  rituaalses 1. Mai rongkäigus ilmuvad esimest korda loosungid, millel avaldatakse  toetust mitteparteilisele liikumisele. Ja seda mitte ainult eesti,  vaid ka vene keeles. [ … ]

Selgeks saab, et ilma kindla organisatsioonilise vormita osutub võimatuks teostada oma eesmärke – ühiskonna demokratiseerimist ning otsustusõiguse  ületoomist vabariigi tasandile. Eesti iseseisvuse taastamine saab olla vaid samm-sammuline koos demokraatia taastamise, valitsevat võimu  survestava dialoogi ning ajaloo ülekohtu  avalikustamisega. 

[Eestimaa Rahvarinna 30, 2018. Rein Veidemann, „Üheksas laine. Eestimaa Rahvarinde lugu”, lk 11]

    Rein Järlik: Eesti riikliku iseseisvuse nimel tegutsesid mõjukamate jõududena  1988. aastal sündinud Eestimaa Rahvarinne ja aasta hiljem ellu kutsutud Eesti Vabariigi kodanike komiteed. Neist esimene nägi reaalset teed iseseisvusele  just olemasolevate  konstitutsiooniliste  võimuorganite kaudu, kelle otsustusi Moskva keskvõim lausa ignoreerida ei saaks.

   Kodanike komiteede liikumise algatajad aga olid veendunud, et kuna Eesti Vabariik on de jure olemas ka pärast 1940. aastat, saab riigi iseseisvuse de facto taastada vaid tema kodanike esinduskoguna valitud Eesti Kongress. Lihtne ja ilus.

   Eesti Kongressi valimised algasid 24. Veebruaril 1990, rahvale aga korrati juba varem kõlanud üleskutseid Ülemnõukogu kui okupatsioonivõimu haldusorgani valimisi boikoteerida. Õnneks jäi rahvas neile üleskutsetele kurdiks.   [ …]  Mõlemalt poolt, nii rahvuslastelt kui ka interrindelt said tuld ka Ülemnõukogu mitu järgmist olulist sammu, nagu näiteks referendum iseseisvuse taastamise küsimuses või piirivalve saatmine majanduspiirile. Tõsi küll, majanduspiir ei olnud Tartu rahulepinguga maha  märgitud riigipiir, aga selle  piiril seisavad  Eesti piirivalvurid ka täna, 24 aastat hiljem.  Ülemnõukogu ja valitsuse tegevus oli suunatud  struktuuride  lahtirebimisele üleliidulisest haardest, et sel päeval, kui avaneb võimalus iseseisvus reaalselt taastada, riik saaks iseseisva  subjektina ka toimima hakata.                                                                        [ Rein Järlik RAHVA  TAHTE TÄIDEVIIJAD, Trükikoda Bookmill, Tartu, 2014,   lk 7]

   Kalle Muuli: 18. märtsil  oli valitud uus ja viimane ülemnõukogu. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei oli just teinud ühe väga suure poliitilise  vea  ja valimisi boikoteerinud. Selle tulemusel jäid nad omal vabal tahtel kõrvale kohast, kus järgmised kaks ja pool aastat langetati kõige tähtsamaid otsuseid.

ERSP poliitiline rabedus, mis pärast esimesi põhiseaduslikke parlamendivalimisi 1992. aasta sügisel isegi rahvasaadikute üldise kogenematuse taustal silma torkas, oli boikotiotsuse otsene tagajärg. Sel ajal, kui ERSP pidi piirduma üksnes kiibitsemise, kahtlustamise ja kritiseerimisega, said kõik teised poliitilised jõud  üle kahe aasta harjutada praktilist parlamenditööd.

Ka 1990. aasta lõpus valitud esimese Eesti Kongressi juhid olid ülemnõukogu uue koosseisu vajalikkusesse suhtunud pika hambaga. Trivimi  Velliste, kongressi valimisi korraldanud  Kodanike Peakomitee üks eestvedajaid, oli kutsunud üles isegi ülemnõukogu valimisi ära jätma . Milleks veel ülemnõukogu uuendada, kui Eesti Kongress on kodanike esinduskoguna juba olemas?! Sama meelt oli ka Eesti komitee tulevane liider Tunne Kelam. Peakomitee tervikuna siiski tunnustas oma avalduses ülemnõukogu ja ei nõudnud valimiste ärajätmist.

Ehkki suur hulk rahvuslasi jäi ERSP boikoti tõttu Toompealt eemale, ei saavutanud Rahvarinne loodetud tulemusi. Lätis ja Leedus olid Rahvarinded valimistel puhta töö teinud ja parlamendis absoluutse enamuse  saavutanud, aga Eestis sai Rahvarinne koos oma liitlastega umbes 40 protsenti mandaatidest. [ … ] Eesti Kongressi juhid vastandusid samal ajal pigem nõukogude võimule ja võimuorganitele, kelleks nad paraku pidasid ka äsja valitud ülemnõukogu.

[ Kalle Muuli, Vabariigi sünnimärgid, Tulimuld, 2013, lk 14]

Olgu siinkohal täheldatud, et ei Lätis ega Leedus ei olnud nn Komiteesid, sest selleks puudus vajadus. Meil lohises see eestikomiteelaste  viies ratas iseseisvuse taastamise vankeri all, lohiseb tänaseni oma taotlustega olla suurte tähtedega  kirjutatud Eesti iseseisvuse taastamise ajaloo lehekülgedele

   Tarmo Vahter:  Bioloogiline  armukadedus, 9. mai 1991,Eesti Komitee, lk 82. Eestis oli tekkinud kummaline kaksikvõim. Toompeal esindasid seda ühelt poolt Arnold Rüütli  ja Edgar Savisaare valitsus. All-linnas pidas oma opositsioonilisi koosolekuid  Tunne Kelami  juhitav Eesti Komitee.

Aasta tagasi oli kõik alanud uskumatult hästi. Ligi 600 000 Eesti elanikku osales Eesti Kongressi valimistel. Nii sündis rahva omaalgatuslik  esinduskogu, mis kuulutas ennast Paul-Eerik Rummo poolt ette kantud manifestiga „seadusliku riigivõimu taastajaks“.

Eesti Kongress ja selle juhtorgan Eesti Komitee olid olemasolevast riigiaparaadist täiesti sõltumatud. Erinevalt Ülemnõukogust ei saanud nad makse määrata, riigieelarvet koostada ega valitsusele ülesandeid jagada, töötasid tasuta. [ …]

Ühtaegu Kongressi ja Ülemnõukogusse kuuluv pastor Illar Hallaste oli Rahvarinde suhtes veelgi vihasem: „Mõiste RR peab saama tähenduse rahvuslik reetmine.“

Eesti Komitee saadik, California ülikooli ühiskonnateaduste professor Rein Taagepera jälgis kaksikvõimu süveneva ebamugavustundega. „Põhisüüdistus Rahvarinde poolt Eesti Komiteele on lollus ja ebapädevus . Radikaalid süüdistavad Rahvarinnet omakorda reeturluses.“ Ta soovitas positiivsemat hoiakut omavahelistes suhetes.

   Tarmo Vahter: Imerelv, 25. mai 1991,  Eesti Kongress, lk 97.  55 hääleõiguslikust delegaadist istus saalis veidi üle poole. Meeleolu polnud ülearu optimistlik. Puudusid Savisaare toetajatena silma paistnud Rahvarinde inimesed. See ei olnud juhus. 17. veebruaril oli Savisaar välistanud valitsuse kinnisel istungil Kelami inimestega igasuguse koostöö: „Kuna Eesti Komitee meid ei tunnusta selles funktsioonis, mis Ülemnõukogu on meie ette seadnud, siis meil ei ole põhjust Eesti Komiteega läbirääkimisi pidada.“  

Kõik valitsuse liikmed seda arvamust ei jaganud. Üks ministritest pakkus välja koostööd Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhtide vahel. Sellest kuuldes hüüdis Savisaar: „Hoidku jumal selle eest!“

Nüüd andis Kelam Eesti Kongressi kõnetoolist Savisaarele selge hoiatuse: „Kui pool miljonit eestlast neid isikutunnistusi tunnistab, siis tahaks näha seda end Eesti Vabariigi riigiametnikuks kuulutanud ametnikku, kes sellisele võimsale sooviavaldusele EI ütleks.“

   Tarmo Vahter:  Hoiatus reeturitele, 19. augustil 1991, kell 16:00,  lk 192.   Kuigi Tallinna poole liikusid sõjaväekolonnid, ei takistanud mitte keegi Ülemnõukogu saadikutel Toompeale koguneda. Parlamendis oli algamas tavaline töönädal.

Jaak Allik küsis Vaino Väljaselt, mida ta arvab GKTšP liikmetest. Alliku mäletamist mööda kuulis ta vastuseks, et need sitapead küll riiki ei pööra. 

   Tarmo Vahter:  Geniaalne lahendus, 20. august 1991, kell 21:00,  lk 230 Toompea lossi ruumi 115 laual oli iseseisvusotsuse mustand. Võitlus käis praktiliselt iga sõna pärast. Tunne Kelam ja tema mõttekaaslased nõudsid, et teksti lisataks  viide Ülemnõukogu eelmise aasta otsusele koostööst Eesti Kongressiga. Nad said oma tahtmise.

Aga ka Kelam pidi järgi andma. Eesti Komitee oli tahtnud, et uus esinduskogu töötaks välja nii põhiseaduse ,kodakondsusseaduse kui ka Riigikogu valimisseaduse. Vaidluste tulemusel lepiti kokku, et Põhiseaduslik Assamblee teeb ainult  põhiseaduse.   

   Tarmo Vahter: Iseseisvusotsus, 20. august 1991, kell 23.02,  lk 235. Kui Ülo Uluots kuulis 115. toas sõlmitud kokkuleppest, sai ta väga pahaseks. Ta hakkas kirjutama parandusettepanekut, et visata iseseisvusotsusest välja  Põhiseaduslik Assamblee.

   Ülo Nugis märkas, et Uluots tegeleb millegi kahtlasega. Nugis astus ta juurde, pani rusika nina alla ja teatas: „Uluots - mitte üks piuks. Parandusi ma vastu ei võta ja sulle ma sõna ei anna! Venelastega on niigi tegu.“

  Uluots otsis nüüd üles Arnold Rüütli, kes seisis saalist väljas siseõuele avaneva akna juures. Rüütel kuulas Uluotsa mure ära, laiutas käsi ja ütles, et ei tea. Vihane Uluots viskas oma parandusettepaneku prügikasti.

   Enn Põldroos läks Nugise juurde ettepanekuga panna iseseisvusotsus pärast ettelugemist viivitamatult hääletusele. Nugis leidis, et nii siiski ei sobi. Kuid ta soovitas Põldroosil hoolitseda selle eest, et kohe pärast läbirääkimiste avamist küsiksid sõna usaldusväärsed inimesed. Sõna saaksid ainult esimesed soovijad.

Ülemnõukogu istung jätkus veidi enne kella kümmet õhtul Rüütli lühikese kõnega. Ta ütles, et läbirääkimised Moskvaga on takerdunud. Praegust olukorda arvestades aga polegi enam kellegagi läbi rääkida.

   Siis saabus Marju Lauristini hetk. Ta seletas saadikutele välja jagatud iseseisvusotsuse detailselt lahti. „See on sõnum kõigile neile, kes lootsid, et Eesti riik, Eesti ühiskond langeb puretud, ussitanud õunana jõu tõukel nüüd, kus tõepoolest meie vastu on suunatud suurriigi võimsus. Tundus, et tõepoolest need vastuolude ussid on purenud meid üsnagi hapraks. Täna me näitame, et mis tahes lootused  sisemiste vastuolude kaudu meie teed iseseisvusele tõkestada ei täitu.“

   Vladimir Lebedev kuulas seda kõnet pingis istudes ja raputas pead. Kui Lauristin lõpetas, esitas ta kohe küsimuse. „Härra Lauristin. Proua, vabandage, mul keel vääratas, ma olen samuti erutatud.“

Lebedev tahtis teada, kas NSV Liidus on ikka toimunud riigipööre. Ja kas Ülemnõukogu asemel hakkab Toompeal nüüd istungeid pidama Eesti Kongress.

Ka teistel vene saadikutel oli palju küsimusi. Vitali Menšikov: „Erakorralise olukorra komitee jätkab käskude andmist ja on olemas väed, kes neid käske täidavad. Ja mul   pole kindlust, et ei leita vägesid, kes selle täidavad. Ja mul pole kindlust, et sellist käsku vägede toomisest Tallinna ei anta. Ja pole kindlust, et ei leita vägesid, kes selle täidavad. Mis me sellises olukorras teeme?“

   Lauristin nentis, et ka 1918. aastal  liginesid enne iseseisvuse väljakuulutamist Tallinnale võõrad väed.

Nüüd kasutas Nugis eelmisel päeval saadud erivolitusi. Ta andis läbirääkimisteks sõna kõigest kuuele soovijale. Selleks hetkeks olid ekraanil oma sõnavõtusoovi registreerinud neli eestlast ja üks venelane. Nugis lisas kuuendaks Lebedevi.

   Enn Põldroos: „Ma mõtlen nendele kümnetele inimestele, kes lühikese tee jooksul, kui ma tulin alt, Vabaduse väljakult ülesse Toompeale, mind peatasid ja lausa pisarsilmil ütlesid, et mehed, tehke see asi ometi ükskord ära!“

   Heinz Valk: „Pole meil õigust täna siit Toompealt alla minna, kui me käitume argpüksidena ja jätkame täitmata rahvale antud sõna.“

Vladimir Lebedev esines rahulikult, aga mõjus löödult. Ta hoiatas, et tänane otsus võib Kirde-Eestis viia Jugoslaavia tüüpi kodusõjani. „Lugupeetud kolleegid, tunnetades õhkkonda saalis ja tundes, et minu sõnad ei jõua teieni, tahaksin öelda,  et selles küsimuses meie  fraktsioon ei pea võimallikuks hääletamisest osa võtta.“

Midagi tahtis öelda ka Sergei Petinov. Nugis talle sõna ei andnud, vaid pani iseseisvusotsuse hääletusele.

   Rüütli ja veel mitme saadiku ettepanekul toimus hääletamine nimeliselt. Otsuse vastuvõtmiseks läks vaja vähemalt 53 poolthäält. Kuigi Kaido Kama oli saalist välja läinud , pidanuks ülejäänud eestlaste  häältest piisama. Ometi oli Ülemnõukogus korraga vaikne nagu Lenini mausoleumis.

   Kell 23.02 näitas  hääletuskompuuter tulemust: poolt 69, vastu 0, erapooletuid 0. Nugis luges numbrid ette. „Otsus vastu võetud!“ ütles ta, haaras parema käega enda ees lebava  haamri ja virutas sellega vastu lauda.

   Nüüd tõusid saadikud püsti. Melu oli mõõdukas. Enamikus keskealised mehed, säilitasid nad plaksutades soliidsuse. Vaid mõned venelased jäid istuma, nagu rusutud moega Lebedev.

   Saalis külalistena viibinud Eesti komitee liikmed läksid Nugist hea töö puhul õnnitlema. Keegi tuli pudeli vahuveiniga. Šampusepokaalide puudumisel läksid käiku suvalised klaasid. Rüütel ja Kelam lõid omavahel kokku. See oli suur leppimine.

Täpselt pool aastat tagasi, 20. veebruaril oli Rüütel teatanud kinnisel nõupidamisel, et Kelam on teda ähvardanud: „Kui võimu üle ei anta, tuleb verevalamine.“ Eve Pärnaste küsimuse peale kinnitas Rüütel tookord: „Kelam on seda öelnud.“

   Pilt lk 236, pildi allkirjaga:  Sirje Endre, Marju Lauristin, Vardo Rumessen, Tunne Kelam ja Arnold Rüütel tähistavad iseseisvusotsuse vastuvõtmist šampusega. „Ei Rüütel, ei Nugis, ei Lauristin ei läinud teda õnnitlema. Mitte keegi ei läinud Savisaare juurde ja tema ei tulnud ka mitte kellegi juurde.“   [Tarmo Vahter, VABA RIIGI TULEK, 1991, Tallinn 2011, lk 82, lk97, lk 192]

Niisugune oli siis Eesti iseseisvuse taassünd.

 Poliitilist olukorda ei dramatiseerinud mitte niivõrd Moskva putšistide saadetud tankikolonn kui sisepoliitiline rivaliteet Toompeal, mis on jätnud oma sünnimärgid tänase päevani  veritsema. 

 

Päev enne iseseisvuse väljakuulutamist.        

   Edgar Savisaar, Iseseisvuse avalikud ja salajased vastased,  lk 654. Alles pärast seda sain hakata aru pidama, miks iseseisvusotsus oli ülemnõukogus takerdunud. Pool kaks öösel istusid minu juures justiitsminister Jüri Raidla ja ülemnõukogu esimehe nõunik Arno Allmann. Arutasime läbi, milline peaks iseseisvumisotsus olema. Palusin justiitsministril koos ülemnõukogu juristidega  veel samal ööl [ vastu 20. augustit ] sellele tööle keskenduda. Raidla aga selgitas mulle, et küsimus ei ole juriidiline, vaid pigem poliitiline. Osa ülemnõukogust – sõltumatud demokraadid ja kristlikud demokraadid, vene saadikurühmadest rääkimata – püüdsid iseseisvusotsust blokeerida.

Rahvarinde Ühendus oli juba lõuna ajal nõudnud iseseisvuse kohest väljakuulutamist.

    Rein Veidemann: „Kõik oli küps, kõik oli valmis.”

Seda seisukohta jagas ka Stockholmist tagaasi jõudnud Marju Lauristin. Rein Veidemann mäletab, kuidas ta sisenes koosolekuruumi ja hüüdis Rahvarinde saadikutele: „Nüüd tuleb kohe  iseseisvus välja kuulutada, sest seda ootab meilt maailm!” Teiste saadikurühmade hoiak jäi aga kõhklevaks.

   Heinz Valk: „Osa mehi pidas rahvarindelaste ettepanekut lolluseks, järjekordseks odavaks nõksuks, millele ei järgne mingit vastukaja ei Moskvast, ei vabast maailmast.  Tüüpiline oli siin kristliku võitleja Illar Hallaste arvamus, kes välkuvi silmi  ning põlgliku hääletooniga teadustas: „Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta? Võib-olla oli ta riigipöörajate võidus veendunud, võib-olla mõjutasid tema arvamust muud tegurid.”

   Enn Põldroos: „Ta [ Illar Hallaste ] väitis, et iseseisvuse väljakuulutamine jääks tühjaks ja tarbetuks deklaratsiooniks, mis ei muudaks midagi ja oleks kahjulik . [ … ] Nimetasin teda reeturiks.”

Mingis repliigis pildus Jaak Allik: „ Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?”

Iseseisvuse viivitamatu väljakuulutamise idee hakkas ka redaktsioonikomisjonis toetajaid kaotama.

   Enn Põldroos: „Vastu olid kristlikud demokraadid, liberaalid, sõltumatud demokraadid. Taganesid ka Lauristin ja Rüütel. Algul arvati, et n-ö tagavaraks tuleks eelnõu ikkagi koostada, läheb siis seda tarvis, kunas läheb. Hiljem loobuti sellest kavatsusest.

Väga raske on seletada, mis ajenditest lähtusid need inimesed Toompea  lossis. Põldroos arvab, et ühtedel põhjustas tõrkeid hirm, teistel rivaliteet.

   Enn Põldroos:  „Ei mingit vabadust, kui ise taastuva riigi etteotsa ei saa. Olgu või putšistlik Venemaa, peaasi, et mitte omad eestimaised konkurendid.”

[ Edgar Savisaar, Peaminister, Eesti lähiajalugu,  1990 -1992, Tartu: Kleio, 2004 ]

    Mikk Marran: Vabariigi algus – vabad, aga vaesed, lk 10. Põhiseaduse koostamiseks moodustati Eesti Komitee ja Ülemnõukogu saadikutest koosnev Põhiseaduslik Assamblee. Eesti kongressi suundi esindavad poliitikud saavutasid esiteks võidu Eesti Kongressis, seejärel viisid arvestatava hulga esindajaid läbi ka Ülemnõukogus. Nii oli ülekaal Põhiseaduslikus Assamblees läinud Isamaa, ERSP ja peagi Mõõdukate nime all ühinevate sotsiaaldemokraatide ja Maa-Keskerakonna kätte. Ülemnõukogus ülekaalus olevad  ning Tiit Vähi valitsuse selja taga seisvad Maaliit ja Vabad demokraadid olid  Assamblees selges vähemuses. Selline olukord ennustas juba ette konflikti Põhiseadusliku Assamblee ning Ülemnõukogu vahel, mis ei jäänud ka tulemata. Peamiseks vastuolusid tekitanud küsimuseks oli presidendi positsioon Eesti Vabariigis ning tema valimise viis. Loobumine presidendi otsevalimisest ja üleminek esimestel valimistel mitmeastmelisele süsteemile tähendas, et tekkis võimalus takistada Arnold Rüütlit saamast Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks. Oli ju selge, et otsevalimistel saaks presidendiks Rüütel, kellel tollal oli tohutu toetajaskond – ligi 70% elanikkonnast. Nii lükkas Assamblee tagasi valitsuse juures tegutsenud juristide komisjoni 1938. aasta presidentaalsest  demokraatiast lähtuva eelnõu ning võttis aluseks Jüri Adamsi eelnõu. Tagantjärele hinnates etendas Assamblees väljatöötatud  põhiseadus Eesti edasises arengus määravat osa, valmistades tõhusaimal kombel ette Isamaa võimuletulekut. [ … ]  Teine oluline seadus, mis Riigikogus vaikselt ja Isamaa poolt välja töötatud kujul vastu võeti, oli valimisseadus. Valimisseadus seadis isikute asemele  esikohale erakonnad, andes samal ajal selged eelised valimised võitnud erakonnale. Viieprotsendiline künnis tõrjus parlamendist välja väikeerakonnad.

18. juunil 1992 kiitis ülemnõukogu ägedate vaidluste järel  heaks ka valimisõiguse andmise väliseestlastele.  Analüüsides 1992. aasta valimiste tulemusi, on näha, et seaduses loodud eelisteta ja väliseestlaste häälteta oleks Isamaal valitsuse moodustamine võimatuks osutunud.                                

[Mikk Marran, Eve Vungo, Eesti pöördub läände. Laari Valitsus, Kirjastus „Avita”. Impressumis on lugeda: „Täname Konrad Adenaueri fondi igakülgse abi eest”, lk 10, 11]

30-aastase taastatud iseseisvuse  põhjuse ja tagajärje seos avaldub järgnevas:

   Mati Hint : Pinged ei ole maas, sest õhus on palju valet, mahavaikimisi, ebaõiglust. Eesti riigi taastamise lugu on mitmes autoriteetsuse taotlusega üllitises esitatud tendentslikult [… ] Võitlus taasiseseisvumisprotsessi ümber kestab. [ … ] Olen arvamusel, et me pole venekeelse elanikkonna valdava osa lojaalsust Eestis vääriliselt hinnanud - taasiseseisvumise järel pääses valla varjamatu või varjatud kättemaksuideoloogia, mille kõige halvemaks ja madalamaks osaks ma pean venelaste halvustamist ja alandamist, väljendugu see siis tegudes või sõnades. [ … ] Põhjamaades, kus rakendatakse radikaalselt astmelist maksusüsteemi, panustatakse ebavõrdsuse tõrjumisel solidaarsusele ja ametiühingutele, koheldakse väärikalt ka poliitilist opositsiooni, ei tähtsustata staatusesümboleid (autod!). Võõrandumist oma riigist näitab kõige karmimalt Eestist lahkujate mass.

 [Arvo Junti, Rein Ruutsoo, Peet Kask KUIDAS MEE PÄÄSESIME HELGEST TULEVIKUST, 2016. lk 70 … 73. Eeltoodu on osandus  Mati Hindi vastusest nimetatud intervjuuraamatu koostaja, Arvo Junti küsimusele: Räägime täna Eesti riikluse taastamisest. Neist sündmustest möödub peatselt 25 aastat. Kas on tänaseks tollased pinged settinud, et võib rahulikult möödunut hinnata?]

 Mati Hindi õiglane   hinnang tänasele  on karm.

Nagu  sinimustvalge taasheiskamise loo mahavaikimine, on saanud vaikimisi normiks elektrooniline valimine nii ka keeleseaduse rakendus ei tee väljagi, et me laulame ise enda loodud laulu võõras keeles, küsimata – kelle laulu me laulame.

Võtkem  siinkohal  siis kuulda võõrast nõu:

 „Üht osa rahvast võidakse petta kogu aeg ja kogu rahvast mõnda aega. Kuid täiesti võimatu on petta kogu rahvast kogu aeg.” Abraham Linkoln

Arvo Adelbert

 Põlendiku talu,  Koeru, jaanuar, 2020